Epp Petrone "Kust tulid muinasjutud?"
Aitäh Epp Petronele raamatu eest!
Kuhugi mälestustesse on talletunud, et mu esimene lapsena kuuldud muinasjutt oli "Piibelehe-neitsi". Või meeldib mulle nii mõelda? Imeilusa loo pärast, ka meenub armas vanaema, kes enamasti lugusid ette luges...
Muinasjuttude võlujõud on imeline, sest seal saab elavaks elutu ja võimalikuks võimatu. Raamatu lugudes jagub kõike, alates hästi isevärki tegelastest fantaasiaküllaste olukordadeni. Palju on kujundlikku tarkust ja nalja saab ka. Polegi oluline, millise rahva jutuga tegu, sest õpetussõnad olid ja on ajatud.
Parajaks lugemisampsuks sobilike lühikeste lugude lugemise teevad meeldivaks ilmekad lapsepärased pildikesed. Ka suuruselt on raamat mõnus väikestel kätel hoida. Parim muidugi, kui lugedes saavad kokku raamat, väike ja suur inimene.
Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja valisin, mis ma valisin, ent lemmiku sõelumisel jäin hätta küll. Südamesse puges aga raamatu nimilugu mõttega, et muinasjutud teevad meele rõõmsaks ja hinge õnnelikuks. Muinaslood ei lõpe kunagi otsa ja neid sünnib aina juurde!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar