Tiia Pärnaste "Ronivere Leenu"
Ronivere külakeses elab väike naksakas Leenu. Minu kujutlustes on tüdruk selline nagu raamatu kaanepildil. Tal on heledad patsikesed, põsed kui ladvaõunad, erksalt uudishimulikud silmad ja suu, mis aina küsib ning jutustab.
Leenu on oma vanaema ja vanaisa silmatera ja päikesekiir. Nende seltsis teeb piiga igasuguseid toimetusi: aitab laastukatust panna, lehmi edasi tõsta, õpetab vasikat piima jooma ja veel muudki. Niisuguste tegemistega ei puutu tänased lapsed enam kokku. Leenu on hoopis selle aja laps, kui polnud veel mobiiltelefone ega muid vidinaid. Lihtsad mängud, vahtraninade tegemine, nuku ja kassipoegadega mängimine on samuti osa Leenu õnnelikust lapsepõlvest.
Väga meeldis, et muhedates lugudes leidub rohkesti headuse ivasid ja õpetlikku. Leenu vanaemal ja vanaisal jagub alati kiitust tubliduse eest, nii et tüdruk tunneb end väärtusliku ja vajalikuna. Ka äparduste puhul leitakse rahumeelne lahendus. Head lapsed, need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm...
Raamatut saab kirjaoskaja laps ise lugeda, aga kõige paremini passib seda teha koos vanavanematega. Siis on selgitused kohe võtta, kui küsimusi tekib. Rõõmsates toonides pildid täiendavad lihtsaid ja toredaid jutte mõnusasti. Mulle meeldis väga, kohe tuli meelde aeg, kui ise laps olin!
Lugusid kirjutades meenutas autor oma armastust täis lapsepõlve vanaema ja vanaisaga.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar