Ruth Rendell "Kätepuu"
Ruth Rendelli alias Barbara Vine`i psühholoogiline krimistiil on mulle alati istunud. Seekord oli alustamisega teisiti. Võtsin raamatu, lugesin paar lehekülge, aga panin käest ära. Sisukokkuvõttest tekkis eelaimus, et ees ootab midagi eriti traagilist ja pean end enne lugemist natuke koguma.
Tegelikult ei olnudki romaan minu jaoks masendav, küll aga sisult sügav ja tõsine. Lugedes tekkis tunne nagu toimuks tegevus ainult varjus või hämaruses. Loo peategelasteks on kolm naist ja ema. Mopsa on kimpus vaimuhaigusega, Beneti väike poeg sureb, Carol leevendab oma troostitut elu valede ja pettuste abil. Naised erinevad üksteisest, ent neid seovad hirm ja lootusetus suhetes isekalt rumalate meestega. Armastust igatsedes püüavad Mopsa, Carol ja Benet, nagu oskavad, anda endast parima, et olla ise õnnelikud, ja jagada hoolivust teistelegi. See on pagana raske ega õnnestu just sageli. Peab ütlema, et tegelaskujud näisid mulle üsna usutavad. Ei imestaks, kui kusagil on kellelgi sarnane lugu. Nii naised kui mehed on siin üks õnnetu seltskond, kelle ebaõnne juured algavad minevikust.
Meisterlikult jutustatud romaanis on hästi kujutatud tegelaste omavaheliste seoste kujunemine, sündmuste areng, detailid. Väga meeldis, et psühholoogilises plaanis tekkis tegelastest läbi nende mõtete suurepärane pilt. Lugedes said nad omaks olenemata, kui palju oli kelleski positiivsust või negatiivsust. Hakkasin neile täiega kaasa elama lootes, et autor korraldab võimalikult helge lõpplahenduse. Ja ma ei pidanud pettuma. Pealkirja mõte ühtis samuti minu sooviga.
Krimiraamatuks ma lugu ei nimetaks, pigem on tegu haarava ja elulise suhteromaaniga. Soovitan!
🐾
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar