Jillian Canton "Kadunud kiri"
Selle köitva raamatu puhul ühinen teiste lugejate kiitusega, enne veidi sisust...
Austria, aasta 1938. Orbudekodu kasvandik Kristoff õpib markide graveerimist juudist meistri juures. Sakslaste sissetungi ajal saab tema õpetaja raskelt viga ja varjub metsa. Nüüd on Kristoff sunnitud sakslastele marke graveerima, sest tema pole juut. Samal ajal teeb Kristoff koostööd vastupanuliikumisega, aidates saata salajasi sõnumeid ja valedokumente. Noormees armub meistri tütresse Elenasse, samuti neiu temasse...
Los Angeles, aasta 1989. Katie Nelson lahutab oma abielu. Hiljuti on hooldekodusse kolinud tema kirglikust margikogujast isa. Isa asju korrastades ja oma elule restardi tegemisele mõeldes leiab Katie teise maailmasõja aegse saatmata kirja sellele kleebitud haruldase margiga. Margiekspert Benjamini arvates on margiga seotud seni teadmata lugu, mida uurima asutakse...
Nautisin lugemist. Kuigi sisult väljamõeldis, näisid tegevus ja tegelased kujutlustes nagu päris. Seda enam, et kibemõru maiguga ajalooline tõde juutide saatusest teise ilmasõja ajal sündmusi vürtsitas. Muidugi puges hinge kaose keskel arenev liigutav armastuslugu. Samas jagus nukruse kõrval helgust, ja lootust, et lool on õnnelik lõpp. Väike aimdus tekkis ka, üle milliste kivide, kändude tee selleni kulgeb.
Traagilised ajad on viinud peresid lahku ja pillutanud üle ilma laiali. Tegelikult võis/võib kellegi lugu paljude seas sarnane olla. Raamatud sünnivad ju elust enesest, kus näib, pole miski võimatu. Romaan on mõnusasti jutustatud, heas mõttes lihtne lugeda ja haarav samuti. Ajaviiteline, aga mitte ainult.
Markide imepeenest graveerimise kunstist ei teadnud ma enne lugemist midagi. Vene ajal kogusid paljud pioneerid marke, mina ka. Pole isegi aimu, kuivõrd see oli siis ja on tänapäeval käsitöö. Loos mainitakse Püha Stefanuse katedraali, Viini ooperimaja ja teisi paiku, mida möödunud suvel nägin ja külastasin. Viin on imeilus linn, kuhu tahaks tagasi!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar