Benedict Wells "Üksilduse lõpp"
Lugemise väljakutses sündisid raamatuselgadelt värsid, mis passivad loole motoks:
Julesi lapsepõlv koos õe Lizi, venna Marty, ema ja isaga on õnnelik. Kuni vanemad hukkuvad autoavariis. Kaob kõik, mis seni oli kindel ja turvaline. 11-aastane Jules koos vanema õe ja vennaga läheb internaatkooli. Sealne lahusolek üksteisest, harjumine iseseisvusega ja kõige juures toimetulek leinaga on lastele erinevalt raske. Kõik kolm teavad kindlalt vaid seda, et miski pole ega saa kunagi endiseks. Täiskasvanuna satuvad nad üksteisest eemale, kuid kokku saades tunnistavad kaotusvalu, mis ikka hinges pakitseb. Taaskohtumine koolipõlvesõbratari Alvaga muudab Julesi ja teistegi elu...
Tundeline ja liigutav lugu jutustab, kuidas vanemate traagiline kaotus muudab vendade ja õe maailma. Süütunde ja üksildusega põimitud lein tundub lõpmatu, kuni omavahel rääkmine annab neile tasapisi hingerahu ja armastus aitab taas end leida. Sõltuvalt valikutest läheb elu edasi ega mattu mulla alla. Kunagi ei saa teada, mis oleks võinud olla, kui üks või teine asi oleks teisiti läinud. Aeg parandab kõik haavad ja armastus ravib.
Nukrast alatoonist hoolimata on raamat hästi köitvalt jutustatud, teraapiline ja helge. Lugedes mõtisklesin endamisi mitte ainult surma või kaotuste kontekstis. Tsiteerides klassikuid: ära ise oma elu keeruliseks ela...
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar