Katrin Pauts "Valge aiaga maja"
On ühekskümnendate aastate algus. Kabuhirmus Amanda põgeneb koos tütrekese Nelliga segastel asjaoludel Tallinnast Pärnusse ema juurde elama. Lugedes tuli reaalselt meelde see raske ja üsna vaene aeg. Samas jagus kerge vaevaga rikkuse poole ja haljale oksale ihalejaid, kes ei põlanud selleks mistahes võimalusi või vahendeid. Tekkisid uusrikkad, kel millestki puudust polnud, tegutsesid kahtlased grupeeringud, kes omavahel arveid klaarisid, toimusid mõrvad, vargused, hangeldamine, käisid jutud ametnike korruptsioonist ja mis veel. Jah, tõetruult masendav on siin ka nende kolme elu, aga aeg ei seisa paigal...
Vanaema ja ema Amanda on üksikud naised, kes elades igapäevast rutiinset elu väikelinnas oma lukku keeratud minevikust ei räägi. 20-aastane Nelli seevastu tahab tiibu sirutada, pääseda ja jõuda kuhugi, olla keegi. Üle kõige soovib neiu teada oma isast, kelle olemasolust talle vaid midagi väga ähmaselt meenub...
Raamatu alguse ajastu tõelähedus oli suurepärane. Uskusin vanaema, kes lihtsalt pidi kõigega hakkama saama. Ema Amanda oli omal moel selle aja ohver. Mõlemad leppisid täitumata unistuste ja maetud lootustega. See oli nende valik. Mõistsin põlvkondade vahelisi erimeelsusi ja justkui vereliini pidi edasi antud isekeskis jagelemisi ka, kuigi nende suhted olid kummalised. Edasi muutus toimuv minu jaoks kunstlikuks. Pärnust pärit Nelli tundis ennast 2019. aastal maakana!? Kuidas ta kogu aeg ise oma hinge kallal näris, et see või teine asi on halb! Enam ma ei tahtnud uskuda. Vast ei pidanuks oma uskumises või mitte uskumises kinni olema, aga algus tõesti meeldis mulle, andis mõtetele suuna, tekitas ootusi...
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar