Lilli Luuk "Ööema"

Lilli Luuk "Ööema"

Saadjärve kunstikeskus 2024, 229 lk

Raamat jutustab ühe pere kolme põlvkonna naiste silmade ja mõtete kaudu elust raskel teise ilmasõja ajal ja järgnevatel keerulistel aastatel, jõudes kaasaega. Lugu raamibki aeg, mis määrab palju, võtab halastuseta, annab napilt valikuid, kätkeb saladusi, selgusetust.

Taustaks kõigele on võimas ja väekas raba, mis toidab, varjab, katab, omab maagilist jõudu, peidab jäljetult, olles elu osa. 

Romaan koosneb paljudest väikestest ja veidi suurematest killukestest. Lugedes said need paiga mu mõtetes ja moodustasid hästi liigutava ja haarava loo. Oli ka müstilist, midagi jäi teadmata ja endal lõpuni mõtelda. 

Nautisin imetlusega autori ilusat eesti keelt, kujundlikku ja lüürilist väljendust. Kõik need loodusekirjeldused ja rabapildid läbi aastaaegade olid lihtsalt võrratud ja said elavaks! Lõhnad, maitsed, helid ja värvid kangastusid nagu päriselt. Ja inimeste mõtted, tunded, kannatused: valu, mure, meeleheide, hirm, teadmatus, surm...

Nukrast meeleolust hoolimata ei tekkinud lugedes masendust, vaid reaalsusetunne ja omamoodi osaks olemine loos. Jutustab ju romaan olnud aegadest, milles eestilikku ehedust küllaga. Taas tuli meelde, kui lapsepõlves kuuekümnendatel sosistati omavahel ja ettevaatusega metsavendade saatustest, sõjas kaduma jäänutest, üle piiri põgenenud sugulastest, Siberist naasnud külainimestest. Raske aeg oli inimeste mällu talletunud ja kas oligi peret, keda traagika ei puudutanud. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, kehtib ka täna ja tulevikus...

Südantlõhestav, puudutav ja vapustavalt hea raamat! Aplaus ja kummardus autorile!

🐾