Graham Swift "Emadepüha"
Sarjast "Moodne aeg" seni loetud raamatud on jäänud mu mõtteisse kauemaks. Nii seegi lühiromaan, mis keskendub ühele päevale mõisateenija Jane Fairchildi elus.
Jane on leidlapsest orb. Emadepühal, 30. märtsil 1924 külastavad teised teenijad oma emasid. Tema mõtleb päeva mööda saata raamatut lugedes. Plaan muutub peale üht telefonikõnet. Jane veedab poole vabaks saadud ajast naabermõisa perepoja Pauli voodis. See salasuhe on kestnud juba aastaid. Paari nädala pärast Paul abiellub...
Juba raamatu märtsilõpu suvesoojuse hingus ja mõisamiljöö ei jätnud lugedes kujutlusvõimele eriti ruumi. Selle päeva iga hetke pisiasjad ja intiimsus Jane mõtete kaudu tekitasid tunde, nagu näeksin teda veel rohkem alasti, kui ta oli...
Armastusele ei julgenud Jane suhtes Pauliga isegi mõelda, sest seisuste nähtav vahesein seadis piirid. Aga võrdsus oli sõpruses, mida hoida...
Jane`i unistused ja enese otsimise iha ärkasid läbi raamatute lugemise. Hiljem kirjanikuna väljendas ta oma loomingus sügavale hinge talletunud emotsioone emadepühast omal moel ja tähenduslikult. Küllap nii on, et kirjutajal on justkui võluvits, millega ta mõjutab nii lugeja kui iseenda maailma...
Romaanis kätkes napilt sündmusi, aga tihedalt mõtteid ja tundeid, mis mulle kangastusid aeglaselt järjestikku kulgeva pildireana. Kui alatoonilt näis lugu nukratooniline, siis tegelikult jagus selles helgust, lootust, tulevikku vaatamist. Saatuslikust päevast sai ju Jane`ile uus algus tema kujunemise teel.
Peenekoeline, ilus, valus ja köitev raamat, mida peab ise lugema!
🐾
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar