Sofie Sarenbrant "Lapsehoidja"

-

Sofie Sarenbrant "Lapsehoidja"
Pegasus 2025, tõlge Allar Sooneste, 304 lk

Õigupoolest võtsin Emma Sköldi krimisarja neljanda osa käsile "pikkade hammastega". Eelmise osa lõpus selgus Emma elukaaslase Kristofferi tõeline pale ja parema meelega poleks tahtnud sellest vastikust tegelasesest enam ridagi lugeda. Aga sümpaatse Emma saatus läks küll korda...

Ratsutades juhtus Emmaga õnnetus. Ta on viis kuud haiglas lamanud, enne kui hakkab pisut toibuma. Emma mäletab vaid, et jättis ratsutama minnes tütrekese Kristofferi hoolde. Tema endaga juhtunu on aga kui peast pühitud. 

Emma haiglas olles hoolitseb pisikese Inese eest Kristofferi endine tüdruksõber Hillevi, kes on ema rolli hästi sisse elanud ega tahaks sellest miski hinna eest loobuda. Hillevi asub isegi haiglasse tööle, et Emmat paremini jälgida. 

Haiglavoodis lamades tundub Emmale üha rohkem, et midagi on väga valesti. Ta hakkab õnnetuses kahtlustama kuritegu ja palub kolleeg Nylletilt abi, et tõe jälile jõuda... 

Kristofferile lisandus selles osas veel üks vastik tegelane ja lugemine läks päris pinevaks. Pinget kruvisid erinevate tegelaste mõtted ja neist tekkis kujundlikult mõeldes midagi ämblikuvõrgu taolist, mis kogu aeg kasvas ja lugedes varjuna pea kohal oli. Hoolimata põnevusest näis mingil hetkel, et autor venitab jutustades ja tegelaste äng hakkas väsitama. Muidugi keskendusin siis positiivse lõpu ootusesele. Õnneks sari jätkub...

Lugeda oli haarav, aga eelmised osad meeldisid mulle rohkem. Kuigi tegu eraldiseisva looga sarjast, soovitan alustada ikka esimesest!

🐾

 


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Margus Luik "Elu Elisabethiga"

-
Kujutis
Margus Luik  "Elu Elisabethiga" Hea Lugu 2024, 192 lk 64/2024 Romaani "Sulnis Saara"  ka eraldi loetav järg viib esimese eesti aja lõpu Tallinna ja Haapsallu. Mark Stendi suveromanss noorukese Saaraga jääb minevikku. Mark abiellub imelise Elisabethiga ja neil on pisike poeg Oskar. Ajakirjanikuna töötades unistab ta oma teise romaani väljaandmisest. Marki elu on vägagi korras, aga vahel tabab teda vabaduseihalus. Parajasti töötab toimetuses sümpaatne sekretäripreili, kelle võlu tekitab Markis kiusatusi. Tagatipuks kohtub ta perepuhkusel Haapsalus taas Saaraga, kes pole siiski jäädavalt ununenud... Püüdsin Marki mõista, aga ega ma tegelikult temast sotti ei saanud. Iseendaga kimpus mehe sisemonoloogid venisid ja panid mind ohkama. Aga selline see Mark kord juba oli, kirjanduslik tegelane, kelle puhul ei peagi kõik meeldima.  Hästi nostalgiline ja usutav tundus kolmekümnendate aastate lõpu miljöö. Kui võrdlen seda vanaemadelt ja mujalt kuulduga, siis nii see vast oligi...
Lisateave

Valérie Perrin "Kolm"

-
Kujutis
Valérie  Perrin "Kolm" Tänapäev 2024, tõlge Pille Kruus, 638 lk Autori "Lilledele värsket vett" on mu lemmik, väga meeldis "Pühapäeva rüppe unustatud" . Ja ei jää kaks kolmandata... Aastal 1986 tutvuvad väikelinna koolis kolm kümneaastast: Adrien, Étienne ja Nina, kellest saavad lahutamatud kõiges. Kasvades tõotavad nad jääda sõpradeks ka tulevikus, kui ees terendab edasine õppimine ja elu Pariisis... Aastal 2017 leitakse järve uppunud autovrakk, milles on paarikümne aasta eest kadunud tütarlapse säilmed. Sünge leiu ja tol ajal lähedase kolmiku vahel on seos. Sõprade suhted on nüüdseks küll katkenud, aga igatsus üksteise järele pole kadunud... Taas raamat, milles tegelastega koos kulgeda.  See on lugu sõprusest, kuidas elu seda muudab või ei muuda, kuidas vaadata.  See on lugu täiskasvanuks saamisest, kõigi selle juurde kuuluvate konaruste ja eksimustega.  See on lugu elust, valikutest, võimalustest, saatuslikkusest. See on lugu põnevuse, ootamatute pööre...
Lisateave

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast"

-
Kujutis
Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" SA Kultuurileht 2025, 167 lk Taas heas mõttes kõneainet andnud väga paeluv ja tundeline raamat... Tüdrukuke ja vanaema, ühel elutee algus, teisel eluõhtu. Laps küsib, vanaema vastab ja jutustab rahvapärimustest, looduse imelisest jõust, usust, oma mälestustest, kõigest. Ses ajas kätkeb tüdruku õnnelik lapsepõlv, palju armastust, soojust, lootusi. Aga aeg ei peatu. Ilma vanaemata sirgub väike tüdruk neiuks, saab naiseks. Ees seisab nii rõkkavat rõõmu kui lohutut kurbust, enese kaotamist ja leidmist, selgust, kulgemist taas algusesse, oma juurte juurde... See on hästi meeleline tajumise, tunnetamise ja mõtisklemise lugu. Õhuliselt napis ja poeetilises väljenduses jagub põhjatut sügavust, ilu ja valu, intiimsust, ka tabamatut. Nii kirglikult saab tõesti kirjutada vaid südamest ja läbi isiklikult kogetu. Lugesin peaaegu hinge kinni pidades ja olin üleni raamatu sees... Puudutav lugu tõi mu mõtetesse enda läbitud elukõvera algusest tänaseni... 🐾...
Lisateave