Liane Moriarthy "Üheksa võhivõõrast"


Hea Lugu 2018, tõlge Riina Jesmin, 471 lk

Raamatu pealkiri ja kaanekujundus andsid vihje, et lugedes võin sellest leida põnevust, üllatuslikku, saladusi ja suvist soojust, millest mul kunagi küllalt ei saa...

Lemberomaanide autor Frances Welty ja veel kaheksa inimest saabuvad Tranquillum House`i tervenduskeskusesse, et end erinevatel põhjustel turgutada. Peale vaadates ei näi kellelgi selleks tarvidust olevat, aga sügavalt sisemuses vajavad kõik toetust ja abi. Kui alguses on raviprotseduurid tervistavale asutusele igati kohased, siis edaspidi muutub teraapia lausa eksperimentaalseks. Vabal tahtel ja kallist raha maksnud külalised kahtlevad nüüd keskuse karismaatilise juhataja Maša ja tema alluvate pädevuses ja hauvad hoopis põgenemisplaani...

Romaani mõte ja ülesehitus meeldisid mulle. Ka tegelased, täiesti tavalised inimesed, keda meie ümber kõikjal leidub või nagu isegi oleme. Aga need eksperimendid rikkusid minu arvates loo ära. Algas hästi tõetruult ja eluliselt, ent siis... Kuidagi kunstlikuks kujunes lugu. Tõsi, et läbi inimkatse tegelased avanesid, sõbrunesid, vennastusid. Üheksa võhivõõrast nad tegelikult ju olid, kaasa arvatud seltskonnas olev kolmeliikmeline pere ja abielupaar. Nemadki said lõpuks üksteist tundma ja leidsid endas selguse, aga... 

Tunnistan, et lugemine venis ja mul hakkas igav. Eriti midagi üllatavat polnud, saladused olid aimatavad, põnevust jagus näpuotsaga ja suvine soojus jäi olemata. Võib-olla olid mu ootused lihtsalt liialt kõrged ja konkreetsed või polnud selle raamatu lugemiseks kõige parem aeg...

🐾


 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Valérie Perrin "Kolm"

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast"

Katja Kettu "Ühe kassi ülestähendusi"