Erik Tohvri "Mürgiliblikas"
Kui ma poleks Maalehe romantikasarja "Mis värvi on armastus" endale postkasti tellinud, kes teab, millal või kas üldse oleksin seda raamatut lugema juhtunud. Muidugi tean, et Erik Tohvri (1933-2020) on üks Eesti viljakamaid ja loetumaid autoreid. Lugema asudes pakitses mõtetes pisuke eelarvamus ka, kas kuulun ikka romaani lugejate sihtgruppi...
Valdur Rohtmets, mees kuuekümnendates aastates, istub onkoloogi kabineti ukse taga. Viimasel ajal tunneb ta enda haiglasena, mis põhjuseks, pole senini teada. Ooteruumis arstile pääsejate seas märkab Valdur tuttavat nägu. See on Leili, tema kunagise sõbra naine, kellega Valduril nooruses romaan arenes. Nagu saatuse iroonia kohtab Valdur varsti Vallit, kellega ka aastaid tagasi lähedane suhe oli. See pole aga sugugi kõik, tuleb välja, et armulugusid oli tal rohkemgi veel...
Romaan jutustab vananeva Valduri tagasivaatest oma parimatele aastatele, mille ta ise keeruliseks sasipuntraks oskas elada. Nüüd, aja möödudes, otsib mees nii minevikust kui olevikust pidet ja vastuseid. Keskmes inimsuhted, vananemine, üksildus, igatsus läheduse järele.
Kulgemise poolest tundus loo mõtlik ja napp tegevus uskumisväärne. Ka tegelased olid kui päris inimesed naabermajast või oma külast. Midagi polnud ülearu ega jäänud puudu. Ainuüksi selle romaani põhjal pean Erik Tohvrit suurepäraseks inimestetundjaks ja omamoodi inimhingede inseneriks. Kellele ei meeldiks lugeda hästi reaalsetel ja elulistel teemadel. Inimestevahelised suhted ei ammendu ju kunagi ja saladused aegade hämarusest ärgitavad samuti huvi.
Loo teema on ajatu, aga võib sobida või mitte. Usun, et küpsemas eas lugeja omab elukogemuse tõttu eeliseid, leides lugedes ajastu hõngu ja tuttavlikku elust möödunud sajandivahetuse paiku.
Väga meeldis Erik Tohvri lihtne, samas varjundirohke sõnaseadmine. Tekst voolas ja lugeda oli nii hea, et romaan äratas minus huvi ka autori muu loomingu vastu!
🐾
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar