Emilia Hart "Weyward"

Emilia Hart "Weyward"

Varrak 2025, tõlge Liisi Lees-Leesmaa, 335 lk

Raamatu võrratu kaanekujundus võlus mu ära...

Aastal 1619 süüdistatakse Althat kohtu all nõiakunsti kasutamises ja ühe külamehe tapmises.  Althal, nagu ta emalgi, on tugev side loomade ja taimedega, mida 17. sajandi alguse vaimupimeduses arvatakse olevat saatanast.

Aastal 1942 tunneb Violet end suguvõsa suursuguses härberis kui vangis. Neidu ei huvita daamile sobilike kommete õppimine, vaid hoopis looduses uitamine ja putukate korjamine. Oma surnud emast ei tea Violet midagi. Temast on järel vaid kaelakee ripatsiga, millel W-täht.

Aastal 2019 põgeneb Kate vägivaldse mehe eest väikeses külakeses asuvasse Weywardi tallu, mille sai päranduseks vanatädilt. Peagi tundub Kate`ile, et luuderohtu mattunud vana majake peidab endas saladust, mille juured ulatuvad 17. sajandi nõiajahini. Ring on täis saamas...

Kolme naist painanud vägivald, ühiskondlikud arusaamad ja tabud üldistavad paljusid nende saatusesekaaslasi minevikus ja paraku ka olevikus.

Romaanis arenevad kolm eristuvat, aga samas sarnase mustriga ja põimuvat lugu, igal algus ja lõpp.

Väga paelusid mind Altha, Violeti ja Kate`i julgus, sitkus ja ürgnaiselik elujõud, soov olla ise ja püüdlused selle nimel. Maagiline ja võimas on nende hingeside loodusega, kes alati toetab, aitab, ravitseb, lohutab. Eredalt kangastuvad erinevad meeleolud ja tunded, värvid, lõhnad, maitsed ja igasugused pisiasjad. Kuigi kurbust on palju, ei kadunud lugedes helgusetunne ja lootus. Tundeküllane romaan kolme kauni hinge elust ja saatusest liigutas ja haaras. Paremat kujundust raamatule oleks ka raske välja mõelda!

🐾