Gerda Kordemets "Häärber"
Oma vanade majade lembusest olen juba pajatanud, olgu need siis viksilt korda tehtud ja jumekad või kurvad ja elust räsitud. Nii kuidas saatus ja aeg andnud on...
Vanas mõisahäärberis, mis ei saa valmis hoolimata panustatud ajast ja rahast, rassib endale ja kodakondsetele armu andmata "mõisahärra" Juhan. Nii juba kolmkümmend aastat. Kaks naist: Ellen ja Luisa, poeg Jasper ja kasutütar Sofia ei jaksnud temaga sammu pidada ja läksid ammu oma teed. Nüüd mõlgutab raskeid mõtteid praegune kaasa Meeli. Juhan kutsub kõik asjaosalised häärberisse, et mõisa tulevikust rääkida, aga asi kisub kriminaalseks...
Päris eluline on see lugu, kuigi võimendatud ja üle võlli. On tegelased, kelle sarnased reaalses elus olemas, tunnen mitut. On häärber või miski muu, oleneb kontekstist, tuleb tuttav ette. On raha, mida kunagi ei jätku, vastab tõele. On ka armastus, lootused, ootused, pettumused, luhtunud kooselud, enda kaotamine, stress ja pinge, juhtub sedagi.
Mis on tähtsaim, kas häärber, elutöö, armastus, inimsuhted, raha, lihtsalt head sõnad või miski muu? Mõistagi on tragikoomilisel lool vaimukas puänt ja lugeja saab samuti elu üle mõtiskleda.
Leidsin romaanist tammsaarelikke sugemeid, muidugi palju kaasaegsemas võtmes...
Lugedes kummitas mõtetes teatrietendus Tõstamaa häärberis, mida ma tegelikult ise näinud pole. Teades tegelaskujude esitajaid laval ja sealset mõisamiljööd, arenesid loost elavad kujutluspildid.
.jpg)
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar