Antti Tuomainen "Väike Siber"
.jpg)
Talv pole mu lemmik, aga mõnusas soojas toas talvest lugeda mulle meeldib...
Hurmevaara lumisel külateel kihutab autoga mees. Äkki sajab taevast alla meteoriit ja kukub tema autosse. Haruldus seatakse hoiule kohalikku sõjamuuseumi, kus vabatahtlikud tema üle öösiti valvavad. Kuniks hinnaline taevakivi edasi Helsingisse viiakse. Kirikuõpetaja Joel Huhtal on parajasti valvekord, kui pimeda ja krõbekülma öö varjul muuseumisse sisse murtakse. Õnneks meteoriiti kätte ei saada, kuid juhtum ärritab Joeli. Nagu sest veel vähe, ootab tema kaasa Krista last, ent mees teab, et on võimetu järeltulijaid saama. Nüüd otsustab Joel, saagu mis saab, välja uurida, kes on vargad ja tulevase lapse tegelik isa. Kahtlusaluseid üheks või teiseks puhuks juba jätkub...
Raamat meeldis mulle, isegi väga. Meeldis süžee ja selle ümber arenev ja kasvav tegevus, mis kohe algusest peale köitis. Sündmuste keskmes sümpaatne Joel, kelle mõtete kaudu ilmnevad nii tema enda kui teiste tegelaste mineviku pained, probleemid, inimlikud püüdlused ja soovid, vastutustunne, usk. Tundub, et autoris peitub parajalt inimhingede inseneri, sest tegelaste mõttelaad ja tegutsemine näisid vägagi usutavad. Olemuselt krimiromaani võib võtta ka paroodiana, kus koomilisuse varjus jagub mõttesügavust ja tõsidust. Üldse leidub vaimukalt jutustatud loos rohkesti tabavaid nüansse ja värvikaid varjundeid. Karge ja realistlik õhustik pole siin ainult taustaks, vaid imbub kõikjale. Samas ei tundnud ma vähese ja põhjamaiselt jaheda maiguga põnevuse juures puudust enamast. Lõpuosa kujunes küll üllatuslikult pingeliseks...
Romaani tegevus toimub Soomes, aga sobiks vabalt ka Eesti konteksti. Minu arvates annab raamat piisavalt ainest hea filmi loomiseks!
🐈
.jpg)
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar