Heikki Hietala "Hotell Tulagi"

Heikki Hietala "Hotell Tulagi"

Eesti Raamat 2025, tõlge Jüri Kolk, 384 lk

#2 2026

Mulle meeldib väga lennukiga lennata, rahulikus taevas ja turvaliselt...

Teises ilmasõjas hävituslendurina osalenud Jack McGuire lahkub isatalust Nebraskas. Ei saa temast maameest ega vanemate töö jätkajat. Sõdinud Vaikse ookeani lõunaosas, tõmbab Jacki sinna tagasi. Ta asub elama Saalomoni saartele, et asutada hotell. Seal jätkab mees tegelemist lennukite ja lendamisega. Sõjast on möödunud mitmed aastad, kui hotelli saabub Jacki hukkunud sõbra Doni lesk Kay. Võluva Kayga suheldes meenutab mees minevikku, inimesi, sündmusi. Omal moel tajujana väldib Jack fotode vaatamist, kartes näha jäädvustatud inimeste taustal varje, mis head ei ennusta...

Üllatuseks endale meeldisid mulle Jacki mälestused hävituslendurite päevade ja ööde tegelikkusest. Hoolimata surmaohust jätkub meestel nii kirge lennata kui ka vaprust ja elutahet. Sõdides on nende jaoks tähtis võit, mitte tapetud vastaste arv. Tõsised ja traagilised olukorrad ületatakse huumori, hetkes elamise ja sõbra õla toel. 

Mõtliku meeleoluga loos kohtab hästi erinevaid ja värvikaid tegelasi oma elutõdede ja veendumustega. Neid "kuulates" tajusin taas, kui vabastav on hingelt ära rääkimine, isegi kui see pole ei ilus ega kerge. Peaasi, et leidub kuulaja, kes tahab mõista. Küllap ongi maises elus kõige väärtuslikumad mälestused, milles nii elavad kui lahkunud, elukogemus ja õppetunnid. 

Mulle meeldivad filosoofilisi ivasid kätkevad raamatud, mis lugedes mõtisklema panevad. Nagu seegi elujaatav lugu, ilukirjanduslik, samas realistlik. Sobis ideaalselt lugemiseks aega, mil vana aasta sättis minekule ja uus jõudis!

Sain köitva raamatu oma perelt jõulukingiks. Aitäh, Kirjastus Eesti Raamat! Haapsalu salli kudus kingituseks mu armas tütretütar Lisbeth!

🐈