Richard Osman "Neljapäevane mõrvaklubi"
Muhekriminaalsed romaanid meeldivad mulle. Sellised sündmuste ja tegelaste poolest üle võlli, sisult tummised, kus parasjagu põnevust ja mõte sees. "Neljapäevane mõrvaklubi" täidab need tingimused mu meeleheaks. Autorilt on sarjas juba rida lugusid ilmunud, mis kindel vihje menule lugejate seas. Õigupoolest teiste positiivsed kommentaarid mind lugema meelitasidki.
Lugu viib rahulikku pensionäride külla, kus saavad kokku kaks naist ja kaks meest, et arutleda vanade lahendamata mõrvajuhtumite üle. Aga siis toimub vaat et nende silme all reaalajas mõrv. Tapetakse kahtlase mineviku ja olevikuga kohalik tegelinski. Elizabeth, Joyce, Ibrahim ja Ron võtavad juhtunut kui sülle langenud väljakutset ja asuvad tõe ja õiguse nimel tegutsema, et tabada mõrvar...
Väga meeldis, et romaan kulgeb kaheksakümnele lähenavate daamide ja härrade peaosalusel. Ei istu nad niisama ega kurda aastate raske koorma üle, vaid püüavad ise oma elu huvitavaks ja nauditavaks muuta. Igal tugevused, mis kambas marjaks ära kuluvad. Pole neilgi puudu muredest, millest sõbrad ja hõivatus ei lase võitu saada. See, et (koos)tegevus ja hobid hoiavad vormis, on hästi sümpaatne suhtumine vananemisse. Muidugi on kohustuslikud huumor, iroonia ja enda üle naermise oskus. Ka võib elu lõdvemalt võtta, millal siis veel. Mulle läks raamat hästi peale, kuigi ise mõrvaklubi liikmete eas veel pole. Tegelikult kehtib raamatu vaimukalt serveeritud sõnum kõigile, olenemata vanusest.
Lugu jutustatakse muhedas võtmes, ladusalt ja soojalt. Köitsid nii christielik külamiljöö kui salapärane mõrvamüsteerium, rääkimata juba mainitud nutikast sõpruskonnast.
Kiidan, täiega stressivaba, samas haarav lugemine!
🐾
.jpg)
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar