Anneli Fichtelius "Orelimängija tütar"

 

Anneli Fichtelius "Orelimängija tütar"

Rahva Raamatu Kirjastus 2025, tõlge Kadri Papp, 424 lk

#17 2026

Tõsielulistel sündmustel põhinevas peresaagas on Tio Pelmase prototüübiks autori vanavanaema. Esimese osa algus viib aastasse 1886...

Kirjade järgi peavad rannarootslased end vabadeks Rootsi talupoegadeks, ometi tuleb neil saksa mõisnikust parunile renti maksma. Ka arusaamatused labaste tsaari sõduritega on kerged tulema. Nii polegi õieti vabadust ja elu on raske. Suurte perede suude ära toitmiseks tuleb neil, kes juba kaela kannavad, talutööd rassida. Ka Tiol, kes on nutikas ja tugevama selgrooga, kui enamik tolle aja tütarlapsi. Taluperenaiseks ta tulevikus saada ei taha, vaid unistab hoopis haridusest ja õpetaja ametist. 

Erksa olemisega kena tütarlaps jääb silma sakslannast parunessile, kes ta mõisa teenijannaks kutsub. Ka noor parun märkab terast tüdrukut ja õpetab talle saksa keelt. Tio elu kulgeb nüüd varasemast täiesti erinevas maailmas, aga tema unistused pole kuhugi kadunud...

Tolle aja rannarootslaste elu sarnanes maarahva omale saartel või mandril. Mureks ikka igapäevase leiva saamine ja ränk töö selle nimel. Iseäranis raske oli naistel, keda sagedased sünnitused ja laste kaotamine kõige muu kõrval kurnasid. Ainult usk aitas, kui aitas. Elu pidi minema nagu seatud kellegi tahtmisest hoolimata. Andekal poisil lihtrahva seast, aga iseäranis veel tüdrukul, oli õppida ja edasi jõuda pea võimatu. Piirasid vaesus ja harituse kartmine, mitte väärtustamine. Erandiks õppija enda hull tahe ja meelekindlus või kellegi rahaline abi ja toetus.

Lugedes meenusid mulle kohe varem loetud teosed talurahva elust Eestimaal. Sarnast ajastulist olustikku ja meeleolu tajusin siingi, millega ilukirjanduslik pool usutavalt segunes. Ka on lugu nii hästi jutustatud, et ei tundunud üldse tõlkena, selle eest kiitus tõlkijale. Mulle väga meeldis. Ootan juba, et järgmine osa varsti maakeeles ilmuks!

🐈