Christoffer Holst "Maapealne taevas"
Midagi turgutavat meie lõputuna näivasse talve...
Mimmi on küll 65-aastane ja hiljuti lahutatud, ent tunneb endas pulbitsevat elurõõmu. Tema plaan on panna suve saabudes vanale matkaautole hääled sisse ja minna reisile Lõuna-Euroopasse. Reisiseltsiliseks kutsub Mimmi oma kauaaegse sõbranna Lena.
Lena tunneb end masendunult. Tema tütar Lovisa põeb raskelt lahkuminekut, elades juba teist aastat lapsepõlvekodus. See röövib Lenalt viimasegi energiaraasu ja tahtmise midagi ette võtta.
Viimasel hetkel vastab Lena Mimmi reisikutsele jaatavalt ja seiklused võivad alata. Olgu öeldud, et teel ühineb nendega üllatuslikult veel keegi. Kreekas leiab Mimmi üles paiga, kus kunagi algas üks tänaseks unustatud armulugu...
Pikk sõit, kaks elukogenud naist, seljataga ühine minevik, ja meelde tulevadki ajad ammused. Meenub peamiselt ikka head ja lõbusat, aga ka sellist, mida nüüd võib võtta kui, jumal tänatud, igaveseks möödunut. Võiks öelda, et täiesti tavalised naiste jutud, aga niiviisi oma hinges sobrades tunnevad mõlemad end mõnusalt vabana. Ja mis peamine, sugugi mitte vanana, et elus vastu võtta uusi väljakutseid. Tõde ju, et vanus vaid number ja 60 on uus 40.
Mõeldes juunis eesseisvale reisile huvitas mind kõik kreekamaine. Muidugi läksid meeled lugedes virgemaks ja mu suve- ja reisiootus sai ergutust juurde.
Kerge lugemine, milles oleks võinud isegi veidi rohkem "kangust" olla. Aga tore ja optimistlik oli lugu sellegi poolest. Vast pakub kellelegi snitti ja julgustust sisemiste kahtuste ületamisel ja oma elule uuenduskuuri tegemiseks!
🐈
.jpg)
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar