Bel Kaufman "Allakäigutrepist üles"
Ameerikas 1965. aastal esimest korda trükivalgust näinud raamat jutustab alles kooli tööle asuvast noorest õpetajannast. Tema püüdlustest olla väga tubli, teha kõike pühendunult ja hoolida südamest oma õpilastest. See ei taha aga sugugi õnnestuda: kõigepealt "rasked" õpilased väga erinevate probleemidega, lõpmatu ülesannetetulv, juhtkonna rõhumine algaja õpetaja südametunnistusele, mõttetuna näivate bürokraatlike dokumentide täitmine mitmes eksemplaris, pidev enda tõestamine... Raskused on selleks, et neid võita.
Noore maailmaparandaja toeks saab kogenud õpetajast sõbranna, kes märkab tema väikesi edusamme, õpetades koolitööd veidi teise nurga alt vaatama, koolis ellu jääma ja iseendaks saama...
Ülesehituselt on raamat kollaaž, milles õpilaste kirjandikatkeid, õpetajate sisepostiga saadetud sõnumeid, kantseliidis ringkirju, ametlikke formulaare, vähem ametlikke pabereid, ettekirjutusi ja mida veel.
Alustasin lugemist väikese skepsisega. Olen aastate ja elukogemusega õppinud oma koolitööd koju mitte võtma. Ka koolist jutustavaid raamatuid ma pigem ei loe. Kuid meenus kunagi õpingute ajal kusagilt kuuldud arutelu raamatu (eesti keeles ilmus esmalt 1968. a) üle. Mäletan vaid oma sügavat kahtlust, kas kirjutatu võib tõesti reaalsuseks osutuda. Õnneks nii ei läinud, aga äratundmist, usutavat ja ainest mõtisklemiseks leidsin nüüd lugedes küll ja veel.
Ei teagi nüüd, on see hea või halb, ent raamat on ajatu... Mulle oli see igatahes üllatuslikult värskendav lugemine, milles on oma osa Henno Rajandi meisterlikul tõlkel. Julgen soovitada!
Tasu tuleb hiljem, lastelt endilt - ja sellistelt, kellest seda kõige vähem ootaks.
🐈
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar