Holly Watt "Meie vanad tapvad tõed"
Seekord meelitas lugema raamatu intrigeeriv pealkiri...
Kakskümmend aastat tagasi kirjutasid üheksa ülikoolikaaslast sõprade kohta pabersedelitele, mis neid tulevikus ees võiks oodata. Nüüd koguneb ühe liikme võrra vähenenud sõpruskond taas vanasse härrastemajja. Käes on tõehetk, et ümbrik avada ja ennustused ette lugeda. Paberikestelt leiab nii üht kui teist. Seda, et Lilyt pole enam elavate seas, pole keegi osanud ette näha. Samas meenutatakse Lilyt sageli ja temaga juhtunu painab kõiki. Tundub, et keegi sõpradest teab tõde, olles ise Lily surmas süüdlane...
Ülesehituselt on lugu omapärane psühholoogiline põnevik. Paberlehekestelt loetud ennustustega meenuvad sõpradele mineviku asjaolud, ilmsiks tuleb saladusi, kisutakse lahti vanu hingehaavu, lahvatavad emotsioonid. Keskmes Maggie, kes püüab kõiges selgust saada. Tema mõtted seovad möödunut ja tänapäeva, aidates mõista sõprade omavahelisi suhteid.
Romaan algab paljutõotavalt, kulgedes peamiselt seltskonna omakeskis peetavate jutuajamiste kaudu, kui välja arvata mõned ühised mängud ja üpris rohke veini või kangema kraami trimpamine. Kuskil poole raamatu peal kasvasid üheksa inimese elu ja segased suhted mul juba ülepea. Samas soosis autori ladus jutustamine igati lugemist, kaasa mõtlemist ja huvi tõde teada saada. Ka andis edasipidi lisanduv põnevus aimu, et lõpplahendus võib üllatavaks kujuneda. Ja nii oligi!
🐈
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar