Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari"
Carlos Ruiz Zafόn (1964-2020) hindas kõrgelt 19. sajandi klassikat. Temast endast sai 20. sajandi klassik. "Tuule vari" on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja teosega võrdse menu osaliseks on saanud vähesed raamatud.
Romaani tegevus toimub aastatel 1945-1966. Sõjajärgses koolerapuhangus suri Daniel Sempere ema. Ühel hommikul ärgates avastab 10-aastane poiss, et ei mäleta enam ema nägu. Danieli vanaraamatukaupmehest isa viib poja lohutuseks Unustatud Raamatute Surnuaeda. Sinna on varjule toodud maailma poolt unustatud raamatud. Raamatud ootavad seal, et keegi neist taas hooliks. Kes paika esimest korda külastab, võib tohutust riiulite labürindist valida ühe teose, mille alatiseks oma kaitse alla võtab. Daniel valib Julián Caraxi romaani "Tuule vari". Raamat köidab Danielit väga ja ta püüab selle peaaegu tundmatu autori kohta rohkem teada saada. Nüüd avanevad Danieli ees sünged asjaolud, saladused ja miski pole enam endine...
Raamatus areneb kaks paralleelset lugu: Juliani ja Danieli oma, mis kohati põimudes segunevad, kasvavad, hargnevad. Südameks ja hingeks elud, täiskasvanuks saamine, saatused, raamatute vägi.
Alustasin lugemist harda lugupidamisega. Ikkagi romaan, mille üksnes Goodreadsis mitmed sajad tuhanded lugejad on hinnanud viie tärni vääriliseks. Leidub neidki, kes nimetavad raamatut oma elu enim mõjutanud teoseks.
Saatus passib tavaliselt siinsamas, järgmise nurga taga. Nagu varas, hoor või loteriimüüja - mis on tema kolm kõige tavalisemat kehastumisvormi. Kuid koduvisiite saatus ei tee. Teda tuleb ise otsima minna.
Kui romaani üldine alatoon näis mulle alguses pastelselt rahulik, siis oli see petlik ja vaid (tuule)varjuks, mille alla mahtus erinevaid heledamaid ja tumedamaid toone. Loos on kõike: ilu, valu, kurbust, armastust, vihkamist, põnevust, traagikat, tõsidusele vastanduvat humoorikat kergust... Ja rohkesti sügavust, mis pikitud usutavana tunduva fantaasiaga.
Maailmas on ainult kolm-neli asja, mille nimel tasub elada, ülejäänuga võib põlde väetada.
Eriti meeldis mulle kõik, mis raamatutega seotud, mõtted ja tõde nende mõjujõust. Ei kujuta ausalt ettegi, kui mu elus poleks raamatuid, siis tunneksin end kui orb...
Raamatud on peeglid: neis näeb ainult seda, mis sinu sees juba olemas on.
Romaan on filmilik ja paelus, pani mõtlema. Ei imesta sugugi teose menu üle, sest usutavasti puudutab see omal moel igat lugejat!
🐈
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar