Dörte Hansen "Õunamaa"
w.jpg)
Kuigi raamatu kaunis kaanekujundus on kargelt talvine või isegi jõululine, siis nii otseses kui ülekantud mõttes leiab sellest kõik neli aastaaega.
Peale teist ilmasõda põgeneb viieaastane Vera emaga Ida-Preisimaalt ja satub põlistallu Elbe-äärsel Põhja-Saksamaal. Vanas paremaid aegu näinud majas elab ta terve oma elu. Vera ei tunne end siin koduselt, aga lahkuda ka ei suuda, mingi vägi hoiab teda kinni ja paigal. Ja ajalugu kordub. Kuuekümne aasta pärast pageb ebaõnnestunud kooselu järel Vera juurde tema õetütar Anne koos väikese pojaga. Nii saavad kokku kaks tegelikult täiesti võõrast ja erinevat, aga tugevat ja tahtejõulist naist. Ajapikku ja teineteist avastades leiavad mõlemad kooselus perekonna, millest kumbki unistadagi pole osanud...
Raamat jutustab elust lihtsalt, ilustamata ja realistliku tunnetusega. Sisuks mineviku muserdav koorem, keerulised inimsuheted, valikud või nende puudumine, põlvkondade ebakõla, uue ja vana, maa- ja linnaelu vastandumine. Värvikate, ent üksildaste tegelaste hinges pakitseb igatsus läheduse ja kuhugi kuulumise järele, mida ei osata endale teadvustada, veel vähem sõnadesse panna...
Tegelaste omavahelises kõnes kõlavad alamsaksakeelsed väljendid meenutavad meie murdekeelt. Oma kujutlustes sobitasingi loo sama ajastu eestimaisesse konteksti. Sarnast jagub nii tegelikus elus kui ka kirjanduses.
Autori stiililt omapärane ja võrratu sõnaseadmine andis kujutleda, aimata, tunda, mõista. Ta jutustab ridades ja ridade vahel. Lugemine oli armas, kurb, naljakas ja irooniline ühtaegu. Kohati ei teadnudki, kas naerda või nutta. Tegevus ei peruta, kõik lihtsalt kulgeb või juhtub omal ajal. Lugesin, nautisin, mõtisklesin ja kahju oli, kui raamat läbi sai!
Õnneks on mul üheks menukaimaks saksa kirjanikuks tunnistatud Dörte Hanseni "Mere äärde" veel lugemata!
🐈
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar