Nicholas Sparks "Päevaraamat"
Nicholas Sparksi esikteose käsikiri pääses napilt kirjastuse prügikastist, sest õnneks leidus inimene, kes sellele edu ennustas. Nii läkski, "Päevaraamat" ilmus 1996. aastal ja sai kohe menukiks. Inspiratsiooni loo kirjutamiseks ammutas kirjanik oma naise vanavanematelt, kes olid koos üle kuuekümne aasta.
Noah Calhoun ostis vana häärberi New Bernis ja pühendab nüüd kogu vaba aja ja energia laguneva maja taastamisele. Põhjuseks lubadus Alliele, kellesse ta 14 aastat tagasi armus. Kuigi Allie ja Noah teed läksid toona lahku, meenub talle ikka ja jälle Alliega veedetud suvi. Kus on Allie, mis temast on saanud? Seesama maja, kulunud luulekogu ja märkmed päevaraamatusse hoiavad Noah armastust Allie vastu elus, kuni ühel päeval...
Hetked, meeleolud, tunded, nii ilusad kui valusad, lihtsus ja pastelne aura... Kaunimast kaunim armastuslugu puges hinge, pannes taas mõtlema kõige väärtuslikuma üle elus.
Hiljuti lugesin, et enamik inimese igapäevastest mõtetest on negatiivsed, sest koopainimese aegadest juhib meid enesealalhoiuinstinkt, nii et oleme kohastunud ellu jääma, millest ka kartused, kahtlused, valmisolek halvemaks jne. Küllap nii ongi. Minu arvates on aga vähemusse jäävad positiivsed mõtted, armastus, lähedus, ühised mälestused jne "raskekaalulisemad". Seda, millel on sügavad ja tugevad juured ju nii kergelt ei painuta ega paigast liiguta. Isegi ajahambal on tükk tegemist. Kinnituseks kasvõi see usutav ja tundeline lugu...
🐈
.jpg)
See oli nii hea raamat.
VastaKustutaOn tõesti!
Kustuta