Knut Hamsun "Victoria"
Romaan jutustab noortest armastajatest möldri pojast Johannesest ja mõisniku tütrest Victoriast, kes varjavad oma hingelist lähedust ja armastust. Nende tunnete sügavus väljendub valusas igatsuses, poeetilistes ja unenäolistes mõtetes, suures südamevalus. Suhte tuleviku põrmustavad paraku oma aja käitumisreeglid ja -normid koos ületamatu sotsiaalse ebavõrdsusega.
Suurepärasest jutustajast kirjanik on sõnastanud oma mõtteid armastusest. Jah, mis on armastus? Tuul, mis roosides möllab, ei, kollane virvatuli veres. Armastus on põrgulikult kuum muusika, mis paneb isegi raukade südamed tantsima. Ta on nagu öölill, mis avaneb öö tulekuga, nagu ülane, mis võib surra ainsast puudutusest.
Armastus on Jumala esimene sõna, esimene mõte, mis libises läbi ta aju. Kui ta ütles: "Saagu valgus!" -sai armastus. Ja kõik, mis ta oli loonud, oli väga hea ja ta ei tahtud sellest midagi enam ümber teha. Ja armastus sai maailma ürgallikaks ja maailma valitsejannaks; aga kõik ta teed on täis lilli ja verd, lilli ja verd.
Kui romaani on Hamsuni kõige helgemaks teoseks arvatud, siis mulle oli see üks viimase aja nukramaid ja isegi masendavamaid elamusi. Põhjuseks halastamatu reaalsusetunne, mis raamatut kui tolle ajastu peegeldust lugedes tekkis. Kahju hakkas Victoriast ja Johannesest, kes väärisid armastust ja õnne...
Mõeldes eesti kirjandusele võib arvata, et Knut Hamsunilt said mõjutusi ka Eduard Bornhöhe ja Anton Hansen Tammsaare "Victoria" esimese eestikeelse väljaande tõlkijana.
🐈
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar