Piret Jaaks "Päikeseuskujad"
Romaan viib aastasse 1812, rannarootslaste maile Vormsile ja Ussisaarele, kus elavad kaks õde Ida ja Maria. Asjaliku loomuga Ida pärib kadunud emalt tervendaja ja ravitseja oskused. Maria on hingelt unistaja ja tuulepäine, ent osav küünaldevalmistaja. Sajandeid on nende esivanemad elanud selles väikeses maailmas oma keele ja kommete keskel kooskõlas loodusega. Aga ajad muutuvad ning segadust ja hirmu külvav Vene impeeriumi rõhumine jõuab ka end vabaks pidanud rahvakilluni...
Lugu sünnitas minus hulganisti mõtteid, mis peas väljapääsu otsides üksteise võidu tunglesid. Neid lauseteks vormida oli omaette kunst...
Vabadus ise olla ja otsustada on ühe rahva jaoks ülim... Kodu, perekond, keel, tavad ja uskumused kuuluvad rahvale, keda selle eest seistes tehtud valikute üle hukka ei saa mõista... Iga naine igatseb armastada ja armastatud olla... Sünni ime ja surma valu jätavad jälje igaveseks... Usk aitab, kui aitab... Naise hingejõud ja vaprus viivad elu edasi ka kõige keerulisemas olukorras... Lootus jääb alati... Päike ja valgus valvavad kõige üle...
Romaanis kohtuvad inimlik ja ajatu. Kui hea sõna võitvat võõra väe, siis toore jõu vastu ei saa küll keski ega miski...
Oli nukker, aga kaunilt jutustatud tundeline lugu. Mulle kui peresaagade austajale meeldis üliväga!
Aitäh ajalehe Harju Elu ja kirjastuse Varrak raamatuloosi fortuunale, kes mu õnnelikuks romaaniomanikuks valis! 💝
🐈
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar