Silvia Avallone " Must süda"
Pärast vanglast vabanemist leiab Emilia kodu kõrgel Põhja - Itaalia mägikülas, kuhu pääseb mööda järsku metsarada. Seal ei tunne keegi Emiliat. Külas elavad vaid eraklik vanamees Basilio ja kooliõpetaja Bruno. Ka üksildasel Brunol on mõtetes valusad minevikumälestused. Nii Emilia kui Bruno teavad, mida tähendab kaotus, üks kuriteo toimepanijana, teine ohvrina. Mõlemad tunnevad end aastate möödudes süüdlasena. Kahe üksiklase vahel areneb usaldus ja nad mõtlevad, kuidas eluga edasi minna. Aga kas selles, mida unustada tahetakse, saab armastuse kaudu lunastuse?
Ei meenu, et oleksin, vähemalt viimastel aastatel, lugenud mõnd raamatut, mille keskmes vanglast naasnud noor naine. Tegevus toimub tänasel päeval, ent pöördub pidevalt tagasi ängistavasse minevikku. Samas pole olevik vähem masendav. Romaan oli minu jaoks teema poolest teistest täiesti erinev ja Emilia mõistmine kujunes üpriski keeruliseks. Ühest küljest elasin talle südamest kaasa ja klammerdusin lootusega iga vähegi positiivse hetke külge, et kõik läheks hästi. Teisest küljest oli vanglaelu, sellega kaasnev hingeline taak ja mõtted nii-nii valusad ja võõrad. Kuriteoni jõudmise põhjused on tüüpilised siingi, mida lahatakse veel ja veel.
Lugemine võttis omajagu aega, sest loos leidub rohkesti emotsioone ja detaile pisiasjadeni välja, millesse süveneda. Tundsin vahel vajadust mõttepause teha, et loetu mulle kohale jõuaks ja mõtetes settiks.
Romaan pani mõtisklema, et inimesel on pärast karistuse kandmist õigus lunastusele ja uuele algusele, sest kelleski ei ela ju ainult kurjategija. Mõtete kõrval tekitas suurepäraselt jutustatud lugu ka hulganisti küsimusi, millele vastuseid pole. Selline elu kord juba on...
Raamat on küll südantlõhestavalt nukker ja realistlik, ent hästi köitev ja omal moel ilus. Mulle väga meeldis, soovitan!
🐈
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar