Horace Walpole "Otranto loss"
Gootiliku klassika lugemissoovituseks andis AI teiste seas selle raamatu. Sain teada, et inglise kirjaniku Horace Walpole`i 1764. aastal ilmunud romaani peetakse kogunisti esimeseks gooti stiilis kirjandusteoseks. Tundus huvitav. Üsna kindlasti on raamat originaali ilmumisajalt vanim, mida lugenud olen.
Otranto valitseja Manfredi ainukese poja pulmapäeval täituvad traagilised ettekuulutused ja müstilisel kombel peigmees hukkub. Pärija surm ennustab Manfredi suguvõsale lõppu. Ent valitseja ei pea pikalt aru ja otsustab ise pruudiga abielluda. Nüüd alles hakkab juhtuma...
Paatoslik kõnemaneer ja tundepalangud, põgenemine maa-aluste käikute kaudu, süütu neitsi rüütellik kaitsmine elu hinnaga, sepitsused ebavõrdseks abieluks, vooruslike daamide minestamishood, veri ja surm, jumalikud ilmutused, viirastused, varanduseihalus, võim, rumalus... Kindlasti leidub selles oma ajastu peegeldust ilukirjanduslikus ja ajaviitelises võtmes ning kujutleda võib aadliseltskonna elevust lugedes. Ise märkasin sarnaseid jooni A. Dumas` "Kolme musketäriga", mis esmakordselt ilmus pea sajand hiljem. Ka kangastusid pildikesed loost mulle kaadritena kinokunsti algusaegadest.
Tänapäevaste arusaamade järgi romaanis erilist põnevust pole, õudusest rääkimata. Pigem on see müstiliste sugemetega ja grotesksena mõjuv dramaatiline lugu. Väljenduse ja tõlke poolest on romaan hästi loetav. Igatahes püsis mul lugedes huvi teada, millega see kirgede torm ükskord lõpeb!
🐈
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar