Colleen Hoover "Petlik tõde"

-

3/2022 
Colleen Hoover "Petlik tõde", Pegasus 2020, tõlkija Raili Puskar, 311 lk. 
                                                                                                                                       
Mulle meeldib lugeda raamatusarju, olgu sisult järgnevaid või temaatiliselt sarnaseid. Ka on kujunenud autorid, kelle kõik eesti keeles ilmunud raamatuid tahan kindlasti läbi lugeda. Möödunud aastal avastasin enda jaoks Colleen Hooveri. Tegelikult olin tema romaanide lugemise suhtes algul üsna ettevaatlik, sest autori raamatuid on nii palju kiidetud, et mõtlesin, aga äkki...  Aga annad sõrme, läheb juba terve käsi. "Kõik su täiuslikkused" ja "Mõrad südameluus" meeldisid mulle väga. Nüüd sai lugemisjärje põnevik "Petlik tõde."

Lowen Asleigh on põetanud oma haiget ema ja kaotanud ta vähile. Lowen on kirjanik, aga pole saanud ema haiguse ajal piisavalt kirjutada. Ta on omadega jännis, kuid saab pakkumise menukirjanik Verity Crawfordi abikaasalt Jeremylt, kes soovib Loweni palgata lõpetama Verity raamatusarja. Verity sai rängalt kannatada autoavariis ja lebab liikumatult ning ümbritsevat tajumata haigevoodis. 

Lowen sorteerib Verity märkmeid, otsides midagi, mis annaks materjali järgnevate raamatute kirjutamiseks. Ootamatult leiab ta hoopis kirjaniku lõpetamata autobiograafia, mis sisaldab Verity mälestusi. Lugedes neid, valdavad Lowenit tunded, mis ei anna asu: kas põgeneda või jääda...

Juba raamat algab ehmatavalt nagu põnevale loole kohane...Kui romaani esimese poole tegevus toimub pigem aegamööda, siis pinge kasvades tulevad sisusse kiiremad pöörded. Pinevus püsib kogu loo vältel. Põnevik on kirjutatud  lihtsalt, kuid väljendusrikkalt. Lugemispause tehes talletus psühholoogiliselt haarav sisu mõtetesse ja oli seal raamatu lõpuni ning hiljemgi veel. Teema on valus ja vapustav. Mingil hetkel häiris seksistseenide paljusus, kuid ka sel on loos oma mõte. Muidugi kummitas küsimus, miks selline pealkiri? Lugedes tundub ju, et tõde on ilmselge. Aga tõel võib olla mitu nägu ... või kas alati ongi võimalik teada, mis on tõde? Mõtisklesin loo lõpu üle ja otsustasin jääda erapooletuks...


🐾


  




Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Margus Luik "Elu Elisabethiga"

-
Kujutis
Margus Luik  "Elu Elisabethiga" Hea Lugu 2024, 192 lk 64/2024 Romaani "Sulnis Saara"  ka eraldi loetav järg viib esimese eesti aja lõpu Tallinna ja Haapsallu. Mark Stendi suveromanss noorukese Saaraga jääb minevikku. Mark abiellub imelise Elisabethiga ja neil on pisike poeg Oskar. Ajakirjanikuna töötades unistab ta oma teise romaani väljaandmisest. Marki elu on vägagi korras, aga vahel tabab teda vabaduseihalus. Parajasti töötab toimetuses sümpaatne sekretäripreili, kelle võlu tekitab Markis kiusatusi. Tagatipuks kohtub ta perepuhkusel Haapsalus taas Saaraga, kes pole siiski jäädavalt ununenud... Püüdsin Marki mõista, aga ega ma tegelikult temast sotti ei saanud. Iseendaga kimpus mehe sisemonoloogid venisid ja panid mind ohkama. Aga selline see Mark kord juba oli, kirjanduslik tegelane, kelle puhul ei peagi kõik meeldima.  Hästi nostalgiline ja usutav tundus kolmekümnendate aastate lõpu miljöö. Kui võrdlen seda vanaemadelt ja mujalt kuulduga, siis nii see vast oligi...
Lisateave

C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"

-
Kujutis
  95/2022 C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid" Varrak 2021, tõlkija Allan Eichenbaum, 376 lk. Sügisnukrus, kohanemine jaheduse, aina pimenevate hommikute ja õhtutega tekitas tahtmise lugeda midagi omapärast, kerget, meelelahutuslikku ning ... soojendavat. Lugemist ootavate raamatute reas vaatas vastu see lugu. Peaks passima ju küll, kui kaanekujundus veidravõitu ning vürtsikates värvides ja pealkiri lubab kummalisi sõnumeid. Ka Goodreadsi kõrged hinnangud peibutasid lugema. Raamat on omamoodi segu naistekast, ulme- ja põnevusloost. Alguses tundus romaan küll nii jabur, et ei osanud seisukohta võtta, mida arvata, aga uudishimu ja tahtmine teada saada, kuhu tegevus välja jõuab ja kus otsad lõpuks kokku saavad, ei kadunud. Romaan sai edasi lugedes hoo sisse, läbisegi oli mürglit, fantaasiat ja krimit. Absurdne lugu, ei naerutanud, pigem oli minu arvates tragikoomiline, kohati meenutas ka lasteraamatut. Samas parajalt haarav lugemine, mida võiks ka filmina ette kujutada.  Peatege...
Lisateave

Minu lugemise aasta 2024

-
Kujutis
Aasta 2024 valmistub lahkuma minevikku, on aeg teha traditsiooniline lugemise aasta kokkuvõte. Sel aastal avastasin enda jaoks eesti kirjandust, lugedes 50 eesti kirjanike teost. Tõele au andes jäi veel mitmeid huvipakkuvaid raamatuid ootele, milleni loodan jõuda uuel aastal. Kokku loetud 110 teose seas oli nii õhemaid kui paksemaid, romaane, krimilugusid, lastekirjandust, väheke ulmet ja luulet, silmaringiraamatuid. "Kohustuslikult" lugesin vastavalt FB Lugemise väljakutse Koduriiuli ning Krimikirjanduse ja põnevike  2024 teemadele.  Kõik teosed minult Goodreadsis viit tärni ei saanud, aga see pole tegelikult kõige tähtsam. Iga loetud raamat oli mu hea kaaslane. Tavaks saanud headest parimate välja noppimine käib aga asja juurde. Lemmikuks said ja jäid seekord kaks teost. "Pühapäeva rüppe unustatud" (Valerie Perrin)  oli eluline, teemalt hästi kaasaegne, liigutav ja haarav. "Hommiku pool Eedenit" (John Steinbeck)  köitis ajatu elutarkusega, puudutas hing...
Lisateave