Aliis Jõe "Kõik teed viivad Roomast"
Paar aastat tagasi lugesin Aliis Jõe alias Elo Seliranna raamatuid "Viimane laev" ja "... kes pole kunagi söönud homaari". Neis sümpatiseeris peategelane, olemuselt Harju keskmine Aliis, kes kimpus oma eluga. Õnnelikud juhused toovad tema ellu väljakutseid, aga rahutu hingena on ta loodud jätkuvalt ennast otsima...
Nüüd siis kolmandast raamatust.
Taaskord ei tea Aliis, mida oma eluga peale hakata. Tulevikku ei näe ja minevik justkui hoiaks kinni, selline tühi tunne on tal. Õnneks kohtub Aliis lennujaamas Mammiga, kes tatsab oma hiiglasliku büsti kannul ja on mürkrohelise hiigeltirtsu moodi kaftanis proua, pisike lastekübar vallatult viltu peas. Mammiga koos on sõbratar Tanka. Mammi, Aliisi ja Tanka lennutee viib neid esiti Rooma. Mammi motoks on: Seiklejatel palun tülitada! Mammi kiiluvees purjetades juba juhtub...
Mammi jaoks pole ühtki täbarat olukorda, kus ei aitaks tema vilusohvia, mis pakatab elutarkusest ja optimismist. Pole asja, mille huumor võiks untsu ajada, ikka vastupidi.
Kerge raamat argipäeva lõpetuseks, kui tahtmine töistest mõtetest lahti lasta!
Romaanis on küll tagasivaateid eelmistele osadele, aga parema ettekujutuse huvides võiks lugemist alustada esimestest osadest, mis on minu arvates ka viimistletumad.
Autorilt olen varem veel lugenud raamatut "Unustamatu Ööbiku villa" (Hea Lugu Suvitusromaani sari, 2020), kus mahlaka kõnepruugiga elu ekspert Mammi samuti maailma parandab. See lugu meeldis mulle eriti!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar