Amy Harmon "Kus uitavad kadunud"
"Mida tuul teab" Amy Harmonilt meeldis mulle üliväga ja on sel aastal loetud lemmikute hulgas. Selle kauni kujundusega raamatu lugemiseks varusin juba ette aega, et lugu nautida.
On aasta 1853 Ameerikas. Naomi May on kahekümneaastane ja jäänud leseks. Algul matab ta end kaotusvalu eest tegevusse, rassides palju. Tasapisi naaseb Naomisse taas tarmukas hoiak, aga ta hinges on igatsus...
John Lowry on ema poolt pooni indiaanlane, isa poolt valge. Ta ei tunne end kuuluvat ei esimeste ega teiste hulka. John aitab isa, kes kasvatab ja müüb muulasid. Ka tema hinges on igatsus...
Naomi pere suundub ümberasujatena vankrivooris Illinoisist Californiasse, kus John on muulaajaja. Noored kohtuvad ja armuvad. Naomit ja Johni tõmbab teineteise poole, kuid katsumused ja erinev minevik ei anna selleks palju võimalusi. Teekond on raske, vaevaline, tulvil hirmu ja surma. Ometi on teelistel oma unistused ja ootused edaspidiseks. Siis juhtub aga kohutav tragöödia Naomi perega, mis lahutab ta ka Johnist. Naomil ja Johnil tuleb õnneni jõudmiseks ületada tuhandeid takistusi...
Romaani tegevus toimub jäikade arusaamadega ajal, kus au ning väärikuse määravad õige nahavärv, klassikuuluvus, naiste alistumus jne. Minu jaoks oli katsumusi selles seikluslikus loos paljuvõitu. Võib-olla oli põhjuseks see, et põdesin lugemise ajal, aga tegelaste otsatud kannatused kuidagi väsitasid. Mõtetes hakkasid kumama kunagised küüditamislood ning ukrainlaste põgenemine oma kodumaalt. Kurb hakkas. Muidugi on loos palju lüürilisust, lootusi, positiivsust. Poolehoid tegelaste suhtes oli küll jäägitu, algusest lõpuni. Huvitav oli järelsõnast lugeda, et kuigi raamat on täiesti ilukirjanduslik, inspireerisid autorit kirjutamisel reaalselt elanud esivanemad ja nende elu.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar