Lucinda Riley "Mõrvad Fleat House`is
Luinda Rileylt olen lugenud raamatuid "Armastuskiri" ning "Liblikatuba", mis väga sümpatiseerisid. See lugu on lahkunud autori ainuke krimiromaan, mis juba aastate eest valminud ja nüüd tema laste poolt avaldatud. Ootused olid kõrged, seda enam, et olin mingi viiruse küüsi sattunud. Teatavasti saab hea raamatu lugemine enesetunde ainult paremaks teha. Romaani kutsus lugema muidugi ka Britt Urbla Kelleri paeluv kaanekujundus.
Norfolkis Püha Stefani erainternaatkoolis leitakse surnuna õpilane. Asjaolud on kahtlased. See seab ohtu kooli maine, kus õpilaste arv on viimastel aastel langustrendis. Direktor sooviks juhtunut näidata traagilise õnnetusena.
Samal ajal pageb Londonist Norfolki uurija Jazz Hunter, kes on otsustanud oma senise töö ja eraeluga lõpparve teha. Loodus ja rahulik ümbrus näivad selleks parima paigana, et ennast taas leida. Tema ülemus aga ei ole nõus suurepärasest töötajast kergelt loobuma ja teeb Jazzile ettepaneku koolis toimunut uurida. Tõe jälile saamine pole kerge, sest ohvrit ümbritsevad saladused minevikust lausa vanade veritasudeni välja. Kõigi toimunud ja toimuvate sündmuste ühine nimetaja on kool. Mõrvasid tuleb juurde ja Jazz saab aru, et tegutseda tuleb ajaga võidu...
Raamat on klassikaline krimilugu, kus tegevus kulges mööda loogilisi teid ning hargnes nii, et hea oli kaasa mõtelda. Siit-sealt võis leida väikesi vihjeid, mille abil oma detektiivitajau proovile panna. Tegelasi jätkus, kuid ei tekkinud segadust nende omavaheliste seoste meelespidamisega. Muidugi olid mõrvalood põimitud suhtelugudega. Parajalt vaoshoitud tempoga romaan, kus põnevust, keerdkäike, üllatusi, samas ei kergitanud ülearu adrenaliini ega pannud küüsi närima. Mõnus lugemine, mis tõbistel päevadel täitis minu puhul oma eesmärgi!
Soovitan lugeda tubases soojuses, kui akna taga puhub kõle tuul ja vastu aknaid piitsutab sügisvihm.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar