Haruki Murakami "Norra mets"
Tunnen jaapani kirjanduse suhtes aukartust. Mulle tundub, et jaapani autorite raamatute lugemiseks pean eriliselt oma hingeseisundi poolest keskenduma või valmis olema. Viimati loetud "Enne kui kohv jahtub" (Toshikazu Kawakuchi) ja "Rändava kassi kroonikad" (Arikawa Hiro) on teosed, mis kätkevad endas peenetundelisust, hoolivust, õrnust, kurbust, traagikat, ürgjõulisust kaunilt liigutaval moel nagu ka selles romaanis. "Norra mets" on minu esimene teos Haruki Murakamilt. Enne raamatu avamist kuulasin oma lemmikute biitlite esituses romaanile nime andnud lugu, lastes sel läbi mõtete voolata. See laul meenutab minategelasele Watanabele tema esimest armastust Naokot, tema parima sõbra pruuti. Mälestused viivad Watanabe tagasi kahekümne aasta tagusesse üliõpilaspõlve Tokyos...
Romaan meeldis mulle. Sisu mõtisklev kulgemine. Õhustik, mida autor kirjeldab põhjalikult, ei jätnud kujutlusvõimele palju ruumi ning silmade ette kerkisid pildid erinevate detailide ja nüanssidega, mida teisiti ette kujutada ei saa. Tegelased oma kinnisuses ning eraklikkuses. Nende karaktrerid, mis avanesid tasahilju, see-eest täies alastuses. Armastus, seks, suhted põimituna dramaatilisuse ja romantikaga. Vaimsus, kasvamine, muutumine. Alatoonilt tõsine, aga lootusrikas ühtaegu, kuigi surm, kaotus, lein osa loost, mis puudutas. Minu jaoks oli lugu tunnetuslik, mõtlema panev, mõjus teraapiliselt ning lepitavalt elu paratamatustega. Muljet sõnadesse vormida päriselt ei saagi...
Romaani lugemine oli kui jalutuskäik künklikul metsarajal, kord kirgas päike pimestamas silmi, siis taas pilvitav taevas, valgus ja vari. Köitva auraga raamat, mida oli mõnus käes hoida, vaadata, jälle avada, lugeda.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar