Mika Keränen "Vanemuise väits"
Tänud Mika Keränenile raamatu eest!
Varem olen lugenud Supilinna salaseltsi juhtumite esimesi osi "Varastatud oranž jalgratas" ja "Peidetud hõbedane aardelaegas". Kuna hiljuti soovitas üks noor raamatukoi mulle lugemiseks sarja 11. raamatut, siis hiilisin järjekorrast mööda ja valisingi selle, mis seni viimasena ilmunud.
Niisiis lugu, kus salaselts Rampsul tuleb tegeleda Eesti Rahva Muuseumi näituselt "Uurali kaja" pihta pandud väärtusliku pussnoa ehk Vanemuise väitse leidmisega. Kõnealuse eksponaadi asendamise koopiaga avastab ühel päeval Reilika, kellele meeldib seal enda jaoks huvitavaid esemeid üles joonistada. Ei muuseumis töötav Reilika isa ega ka tema kolleeg oska nugade vahetust põhjendada. Arvatavasti toimus see pahalase poolt samas toimunud teatrietenduse ajal. Tõe väljaselgitamine jääb politsei hooleks, aga ERM-i direktor teeb ka Rampsu noordetektiividele ettepaneku asja uurida. Loomulikult võtavad rampslased väljakutse vastu...
Mulle meeldis väga, et lahe lastekrimka pole pelgalt ajaviide, vaid annab teadmisi eestlaste soomeugri päritolust, kultuuri- ja ajaloost, mis tõesti lapsesõbralikult loosse pikitud. Täienduseks lihtne kaart, kust hea näiteks meie sugulasrahvaste asualasid uurida. Tegevuse toimumine ERM-i sees ja ümber vähendab ehk vahel lastes pesitsevat muuseumipelgust, äratades hoopis uudishimu. Mul endal tekkis lugedes isu taas ERM-i külastada, et raamatu jälgedes veel ringi vaadata. Kujutlustes tundus lugu täitsa usutav, sest sarnaselt võiks ju tegelikult juhtuda või olla. Muidugi sümpatiseerisid laste kambavaim, koostöövalmidus, nutisõltumatus, hobid ja soov oma elu ise igati huvitavaks teha.
Tore lasteraamat mõnusate huumorikildudega elust enesest passib lugemiseks ka täiskasvanud ma(u)hekrimi austajale.
Kuuldavasti on autoril plaanis sarja 12. osa ilmutada, mida jään oma salaselts Rampsu fännidega ootama!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar