Birk Rohelend "Liiga palju armastust"

-


Rahva Raamat 2023, 286 lk
2/2024

Agnese ja Gabrieli esimene krimijuhtum oli raamatus "Kes tappis Otto Mülleri?". Nüüd siis teine.

Ühel jõulueelsel õhtul kohtub taas sõpruskond, kes 20 aastat tagasi tähistas üheskoos kooli lõpetamist. Ühiste meenutuste kõrval mõtiskletakse, kuhu kadus toona koosviibimiselt nende kaunitarist klassiõde Stella. Sõbratari kadumine painab kõiki. Kas keegi nende hulgast on seotud tüdruku haihtumisega? On ta elus või hoopis surnud? Igal neist oma mõtted ja mälupildid minevikust, samuti kahtlused. Samal ööl lükatakse pankrannikult ratastooliga alla pooleldi hulkur ja meelemürkide sõltlane Marco. Ka tema viibis mõlemal korral samas seltskonnas...

Otto Mülleri mõrvaloo lahendamisest on möödas kolm kuud ning uurijate tandem: elukogenud Gabriel Vanem ja tema partner, alles oma karjääri krimiuurijana alustanud Agnes Maramaa, asuvad juhtunut uurima.

Minu jaoks kangastus lugu kirjuna kui põrandariie, mida loetu eri värvi hajutatud triipudena läbis: Stella saatus, Marco mõrv, Agnese painajad, Gabrieli igatsused jne. Lõimeks paljud seosed, mis kõik kokku köitis. Tegevust polnud romaanis palju, küll aga sisu. Palju oli tumedates toonides sisemonolooge ja tundeid. Üldpilt kujunes melanhoolne ning äratuntavalt eestipärane.

Meeldis, et kogu lugemise aja tundsin end sisust hästi haaratuna. Keskenduda tuli ühtaegu nii minevikule kui olevikule ja mitmele tegelasele, jälgida nende mõtteid, suhteid, sisemist varjul poolt ning samas kaasa mõelda. Suurepärane õhustik hoidis täiega põnevust ja lugeda oli huvitav.

Jäin pealkirjale mõtlema. Liiga palju armastust, samas palju õnnetuid inimesi? Nii see oli.

See, et esimese osa ehk Otto Mülleri loo lugemisest pea aasta möödas, mind ei seganud, sest kahe raamatu omavahelised seosed pole suured. Nüüd jään sarja kolmanda raamatu ilmumist ootama.

🐾


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Margus Luik "Elu Elisabethiga"

-
Kujutis
Margus Luik  "Elu Elisabethiga" Hea Lugu 2024, 192 lk 64/2024 Romaani "Sulnis Saara"  ka eraldi loetav järg viib esimese eesti aja lõpu Tallinna ja Haapsallu. Mark Stendi suveromanss noorukese Saaraga jääb minevikku. Mark abiellub imelise Elisabethiga ja neil on pisike poeg Oskar. Ajakirjanikuna töötades unistab ta oma teise romaani väljaandmisest. Marki elu on vägagi korras, aga vahel tabab teda vabaduseihalus. Parajasti töötab toimetuses sümpaatne sekretäripreili, kelle võlu tekitab Markis kiusatusi. Tagatipuks kohtub ta perepuhkusel Haapsalus taas Saaraga, kes pole siiski jäädavalt ununenud... Püüdsin Marki mõista, aga ega ma tegelikult temast sotti ei saanud. Iseendaga kimpus mehe sisemonoloogid venisid ja panid mind ohkama. Aga selline see Mark kord juba oli, kirjanduslik tegelane, kelle puhul ei peagi kõik meeldima.  Hästi nostalgiline ja usutav tundus kolmekümnendate aastate lõpu miljöö. Kui võrdlen seda vanaemadelt ja mujalt kuulduga, siis nii see vast oligi...
Lisateave

C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"

-
Kujutis
  95/2022 C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid" Varrak 2021, tõlkija Allan Eichenbaum, 376 lk. Sügisnukrus, kohanemine jaheduse, aina pimenevate hommikute ja õhtutega tekitas tahtmise lugeda midagi omapärast, kerget, meelelahutuslikku ning ... soojendavat. Lugemist ootavate raamatute reas vaatas vastu see lugu. Peaks passima ju küll, kui kaanekujundus veidravõitu ning vürtsikates värvides ja pealkiri lubab kummalisi sõnumeid. Ka Goodreadsi kõrged hinnangud peibutasid lugema. Raamat on omamoodi segu naistekast, ulme- ja põnevusloost. Alguses tundus romaan küll nii jabur, et ei osanud seisukohta võtta, mida arvata, aga uudishimu ja tahtmine teada saada, kuhu tegevus välja jõuab ja kus otsad lõpuks kokku saavad, ei kadunud. Romaan sai edasi lugedes hoo sisse, läbisegi oli mürglit, fantaasiat ja krimit. Absurdne lugu, ei naerutanud, pigem oli minu arvates tragikoomiline, kohati meenutas ka lasteraamatut. Samas parajalt haarav lugemine, mida võiks ka filmina ette kujutada.  Peatege...
Lisateave

Minu lugemise aasta 2024

-
Kujutis
Aasta 2024 valmistub lahkuma minevikku, on aeg teha traditsiooniline lugemise aasta kokkuvõte. Sel aastal avastasin enda jaoks eesti kirjandust, lugedes 50 eesti kirjanike teost. Tõele au andes jäi veel mitmeid huvipakkuvaid raamatuid ootele, milleni loodan jõuda uuel aastal. Kokku loetud 110 teose seas oli nii õhemaid kui paksemaid, romaane, krimilugusid, lastekirjandust, väheke ulmet ja luulet, silmaringiraamatuid. "Kohustuslikult" lugesin vastavalt FB Lugemise väljakutse Koduriiuli ning Krimikirjanduse ja põnevike  2024 teemadele.  Kõik teosed minult Goodreadsis viit tärni ei saanud, aga see pole tegelikult kõige tähtsam. Iga loetud raamat oli mu hea kaaslane. Tavaks saanud headest parimate välja noppimine käib aga asja juurde. Lemmikuks said ja jäid seekord kaks teost. "Pühapäeva rüppe unustatud" (Valerie Perrin)  oli eluline, teemalt hästi kaasaegne, liigutav ja haarav. "Hommiku pool Eedenit" (John Steinbeck)  köitis ajatu elutarkusega, puudutas hing...
Lisateave