Ülle Solovjova ehk Väike Myy "Meie kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed... ja teised"

-

Petrone Print 2020, 160 lk
28/2024

Elupõlise maainimesena pean küll tunnistama, et kokkupuude kalkunitega mul puudub. Olen neid majesteetliku hoiakuga linde, keda ehk linnuriigi iludusteks ei arvata, näinud vaid teleris ja loomaaias. Võõristan ka pisut kodulinde, sest elu esimene mälestus seostub kuke rünnakuga. Nii oma olematute teadmiste, aga uudishimuga kirjastuse Petrone Print kingitud raamatut lugema hakkasin. Aitäh!

Raamat on väärt teabeaalikas kalkunihuvilisele, kel alles idanemas mõte lindudega kooselu alustada. Just kooselu, mis ei seisne pelgalt toitvas nokaesises ning puhtas pesas, vaid vajab ka muus osas elu- ja asjaolude klapitamist. Nõuanded on siin nii mõnusalt jutu vahele põimitud, et mina, kes ma kalkunipidamise plaani ei hau, lugesin neid väga huviga. Mine tea, kui oleks võimalik... 

Kui soojalt ja südamlikult Ülle oma sulistest kahejalgsetest räägib! Armas oli lugeda tema siirast hoolimisest nende toredate nimedega tegelaste vastu, kes omaette isiksused, mitte sugugi lihtsalt kalkunid. Mõned hetked panid täiega muigama, teised jälle liigutasid ja kurvastasid ka. Isegi olen pikalt põdenud iga oma lemmiku lahkumist. Nii on kord seatud, mis algab, see ka kunagi lõpeb. Sama on selle looga, mida oleksin veel mõnuga edasi lugenud. Hästi südantsoojendav, hariv ja lausa teraapiline raamat. Soovitan!

Lugedes ja fotosid vaadates veendusin, et kalkunid on tõesti imetoredad linnud!

🐾



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Mika Keränen "Varastatud oranž jalgratas", "Peidetud hõbedane aardelaegas"

-
Kujutis
  5-6/2022 FB Lugemise väljakutse 2022/52 Laste krimka Mika Keränen "Varastatud oranž jalgratas" , Jutulind 2008, 87 lk.   Mika Keränen "Peidetud hõbedane aardelaegas" , Jutulind 2009, 117 lk  Kirjanik Mika Keränen on sünnilt soomlane, kuid õppinud Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning sellest ajast ka seotud Eestimaa ja Tartuga. Apollo veebilehelt leidsin 15 lasteraamatut, mis autorilt eesti keeles ilmunud, mõned neist veel lisaks e-raamatuna.  Koolilaste hulgas on tema krimilood populaarsed, mis vähemalt meie klassi riiulilt neljandike poolt esimeste hulgas lugemiseks valitakse.  Esimene raamat, mis Mika Keräneni laste krimkadest ilmus, on Belgiast pärit professori oranži jalgratta varastamise lugu. Tegevus toimub Tartus, Supilinnas. Politseile pakuvad kadunud jalgratta leidmisel oma lahket abi poisid Olav ja Anton, lubades silmad-kõrvad lahti hoida. Mari koos prantsuse buldog Matiga liituks meeleldi poistega, aga need poisid... Ja Matit ei pea nad ka õig
Lisateave

Minu lugemise aasta 2023

-
Kujutis
Minu lugemise aasta 2023 "saagiks" oli 111 raamatut, millest 35 eesti kirjanikelt ja 76 välisautoritelt. Sisult oli loetu seas 28 lasteraamatut, 52 romaani, 31 krimi(põnevus)lugu. Enamikku neist lugesin esmakordselt, aga mõned taaskohtumised olid ka.  Põnevusega ootasin iga kuu esimest kuupäeva, et siis läbi lugeda FB Lugemise väljakutse Eesti Raamatu ja lastekirjanduse igakuiste teemade raamatud. Muu lugemisvara puhul võtsin vabaduse lugeda sisetunde, tuju, ka juhuse järgi ja endale plaani seadmata.  Parimate teoste valimine on alati üks keeruline tegevus, aga tahaks ikkagi lugemisaastale joone alla tõmmata. Niisiis, ühte ja ainukest lemmikut ma seekord valida ei suutnud, kuid väga köitsid ja puudutasid  "Varjul pool" (Brit Bennet) ja "Palermovej ülemlaul" (Annette Bjergfeldt). Muidugi oli suurepärast lugemist palju rohkem, sestap sõelusingi loetu hulgast veel enda jaoks sümpaatsemaid raamatuid suvalises järjekorras: "Sinu Margot" (Meri Valka
Lisateave

C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"

-
Kujutis
  95/2022 C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid" Varrak 2021, tõlkija Allan Eichenbaum, 376 lk. Sügisnukrus, kohanemine jaheduse, aina pimenevate hommikute ja õhtutega tekitas tahtmise lugeda midagi omapärast, kerget, meelelahutuslikku ning ... soojendavat. Lugemist ootavate raamatute reas vaatas vastu see lugu. Peaks passima ju küll, kui kaanekujundus veidravõitu ning vürtsikates värvides ja pealkiri lubab kummalisi sõnumeid. Ka Goodreadsi kõrged hinnangud peibutasid lugema. Raamat on omamoodi segu naistekast, ulme- ja põnevusloost. Alguses tundus romaan küll nii jabur, et ei osanud seisukohta võtta, mida arvata, aga uudishimu ja tahtmine teada saada, kuhu tegevus välja jõuab ja kus otsad lõpuks kokku saavad, ei kadunud. Romaan sai edasi lugedes hoo sisse, läbisegi oli mürglit, fantaasiat ja krimit. Absurdne lugu, ei naerutanud, pigem oli minu arvates tragikoomiline, kohati meenutas ka lasteraamatut. Samas parajalt haarav lugemine, mida võiks ka filmina ette kujutada.  Peatege
Lisateave