Louise Douglas "Kadunud märkmik"
Aitäh Kirjastus Pegasusele raamatu eest!
Selle raamatu lugemist soosis kõik, mis avatud akna taga: kirgas päike, mõnus soojus, värske rohelus, õite värviküllus, rõkkav linnulaul ja rahulik nädalavahetus enne suurt kiirustamist...
Mila Shepard jätab oma elu Inglismaal ja tuleb Prantsusmaale Bretagne`i kauni looduse keskele, et hoolitseda oma õetütre Ani eest, kes kaotas vanemad merel toimunud paadiõnnetuses. Ka võtab Mila üle õe töökoha kadunud inimeste otsimisega tegelevas agentuuris. Ta igatseb aga tagasi koju oma igapäevaelu ja kallima juurde ning valmistub peatselt lahkuma. Agentuuri on Mila asemele värvatud juba uus töötaja.
Juhuslikult kohtuvad Mila ja Ani eaka naise Gosiaga, kes elab erakuna haagismajas. Gosia südamlik olek puudutab mõlemaid. Järgmisel päeval leiab Mila naise surnuna. Politsei väitel on surm loomulik, ent Milat jääb see painama. Jääb mulje, et Gosial oli seos kellegagi läheduses toimuvatel arheoloogilistel väljakaevamistel. Kes oli Gosia? Kust oli ta pärit? Kellele teatada naise surmast? Kuhu kadus Gosia märkmik? Küsimusi aina lisandub...
Mõtlikult kulgevas romaanis jagus parasjagu mälestusi, tundeid ja salapära, et Milale kaasa elada või isegi temaga samastuda. Päris lihast ja luust noore naisena näis ta oma mureliku meele ja mõtisklemisega.
Loos olevad traagilised hetked ja raas haaval lisanduv põnevus segunesid sisuga nii, et lugemine polnud iseenesest pinev, küll aga haarav. Lõpu suhtes oli mul aimdus olemas, ent see ei kahandanud lugemishuvi. Autori plaane ei tea, aga viimaste lehekülgede üle otsustades võiks lugu järje saada.
Varem olen autorilt lugenud romaane "Tuba pööningul" ja "Maja mere ääres".
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar