Pille raamatu ja kassiga

Indrek Hargla  "Trimmerdaja surm" Kirjastus Mooses 2024, 257 lk 59/2024 "Kriminaalse raamatukogu" neljas osa sisaldab kaks kriminäidendit, mida Kuressaare teater on mitmel suvel menukalt mänginud.  Näidendis "Testamenditäitjad" kogunevad üksildasse metsatallu sugulased, et mälestada aasta tagasi lahkunud tädi. Testamendiga talu päranduseks saanu usub täiesti kindlalt, et tädi ei surnud loomulikku surma, vaid mürgitati. Mida teha, kui toime on pandud kuritegu, aga puuduvad tõendid ja seaduslikud võimalused kurjategija karistamiseks?  Näidendi "Trimmerdaja surm" tegevus toimub parlamendisaadiku sünnipäevapeol. Koosviibimist segab läheduses toimuv pidev trimmerdamine. Ühtäkki leitakse trimmerdaja tapetuna. Keegi peol viibijatest on tema mõrvar. Juhtunu võib hävitada peoliste avaliku maine ja ühiskondliku staatuse. Mulle meeldis esimene näidend rohkem. Teine ehk nimilugu tundus kohati koopiana sellest. Reaalse elu irooniat läbi lopsaka kõneviisi ja t

Louise Douglas  "Tulipunane kleit" Pegasus 2022, tõlge Ülle Jälle, 333 lk 58/2024 Noor naine Alice Lang rendib 1995. aasta suvel Severn Sandsi lähistel kämpingus haagiselamut. Alice meeldib oma lahke ja hooliva loomu poolest paljudele. Ta sõbruneb kämpingu hooldaja tütre Marniega, kelle ema hiljuti suri. Väike tüdruk kiindub Alice`i. Kohaliku baariomaniku poeg Will armub Alice`isse esimesest silmapilgust. Ta on armukade kõigi peale, kellega neiu suhtleb. Ühel õhtul kaob Alice jäljetult. Mere kaldale on uhutud vaid tema tulipunane kleit. Pea 25 aasta pärast valmistatakse maad ette uute eramute ehitamiseks ja töömehed leiavad inimsäilmed, mis kuuluvad Alice`ile. Seda kuuldes naaseb Will pärast pikki aastaid kodukohta. Ka kõnevõime kaotanunud Marnie tunneb sisemist rahutust. Mõlemad meenutavad minevikku, mis teeb endiselt haiget... Romaan kätkeb endas saladusi, salatsemist, ohtralt kurbust ja veidi põnevust. Tegelaste pidev süütunne ja mõtete paine panid minu jaoks loo küll natu

Kate Morton  "Kojutulek" Varrak 2024, tõlge Lii Tõnismann, 559 lk 57/2024 Austraallanna Jess on paarkümmend aastat Londonis ajakirjanikuametit pidanud, kui kaotab töö. Ta eraelu on samuti jõudnud ummikseisu. Peas keerlemas mõtted, mida edaspidi oma eluga peale hakata, saab Jess kodumaalt telefonikõne teatega, et tema armastatud vanaema Nora kukkus ja viibib haiglas. Jess lendab Austraaliasse. Lamades haiglas ravimite mõju all püüab Nora lapselapsele midagi öelda, ent talle jäävad vanaema sõnad arusaamatuks. Ühtäkki tajub Jess, et Noraga on seotud palju salapära ja vastamata küsimusi. Vanaema majas, kus Jess ka ise üles kasvas, jõuab ta 40 aastat hoolega hoitud peresaladuste jälile... Raamat jutustab sellest, kuidas kellegi valed otsused põhjustavad kannatusi süütutele inimestele muutes nende elusid ja saatusi. Jagub traagikat, aga lugemine polnud minu jaoks siiski kurvatooniline, vaid edenes helgete mõtetega tõe selgumise ootuses. Autorilt loetud romaani "Kellassepa tüta

Ketlin Priilinn  "Lugemislaager" Hea Lugu 2024, 215 lk 56/2024 Mõte viibimisest mõnusas lugemislaagris tundub nii ahvatlev... Noor naine Miia, kolme lapse üksikema, nädalaks sinna sõidabki. Looduskaunis ja sümpaatne paik on see, mida ta parajasti enda turgutamiseks vajab. Miia loodab rahus ja vaikuses raamatuid nautida, kaaslasteks teised lugemishuvilised, kellega sõbruneda. Laagriliste seltskonnas on naisi ja mehi, nii nooremat kui vanemat rahvast. On isegi kass, kes peremehe rihma otsas patseerib. Aga idüll jääb paraku olemata ja asjaolud kisuvad hoopis kriminaalseks... Mõtetes ees ootav puhkus oli kerge suvitusromaan minu jaoks just sobiv lugemine. Nii kulgesingi looga lihtsalt kaasa. Oli tõsielulist maiku, tsipake põnevust, romantilisi sugemeid, saladusi. See, et midagi verist ei juhtu, oli juba alguses selge ning passis mulle samuti hästi. Andunud kassisõbrana ootasin muidugi, et kõuts Albert ka millegagi üllatab.  Lugedes mõtlesin, et loost saaks asjaarmastajate teatrit

Piret Raud  "Verihurmade aed" Tänapäev 2019, 205 lk 55/2024 Mu elus oli aeg, kus pea kõik kodu vabad pinnad olid asustatud toalilledega. Sain neid tuttavatelt ja sõpradelt, ostsin ise, päästsin mõne ülekasvanu või õnnetukese ka prügikasti juurest. Pippa-kassi lapsendades kinkisin ära taimed, mis "söödavad" ja mürgised, sest minu kallis nurrmootor "armastab" samuti lilli. Vanaproua Ella, kes kogub äravisatud toataimi ja pereajakirja peatoimetaja Renate tutvuvad juhuslikult, kui Ella üht hüljatud kummipuud koju toimetades tänaval komistab ja jalaluu murrab. Renate tõttab talle appi. Ella mõttelaad ja olemus võluvad teda sedavõrd, et Renate otsustab Ellast kirjutada kaaneloo ajakirja emadepäevanumbrisse. Ellat pildistab toimetuse noor fotograaf Joonatan, kes püüab pääseda õnnetu armastuse kütkest... Justkui pildikestest koosnevat romaani lugedes tekkis kujutlus, et vaatan mustvalgete fotodega täidetud albumit, kus iga pildi juures lugu, milles sõnu vähe aga s

Liza Marklund "Soo" Pegasus 2023, tõlge Li Laanemets, 309 lk 54/2024 Romaani "Polaarjoon" iseseisev järg viib taas Rootsi põhjapolaarjoonel asuvasse Stenträski väikelinna. On 1990. aasta suvi. Wiking Stormbergi abikaasa Helena jätab mehele teate, et läheb koos pisitütre Eliniga murakaid korjama. Poeg Markus jääb vanaema hoolde. Õhtul leitakse Elin Kallmyreni soo servalt, kuid Helena on kui tina tuhka kadunud. Vaatamata otsingutele ei leita ka tema surnukeha.   Aastakümneid hiljem kriibib valu Helena kaotusest jätkuvalt Wikingi hinge. 2020. aasta suvel saab aga poeg Markus hoiatava sisuga kirja, millel Helena peremärk. Wiking ei tea, mida uskuda või mitte uskuda... Minu arvates pole tegu tavalise krimilooga, vaid pigem krimisugemetega psühholoogilise romaaniga, keskmes Wikingi ja Helena  armastuse ning mälestuste lugu. Kui alguses kulges tegevus mõtlikult ja nostalgiliselt, siis mida edasi, seda enam dramaatilist põnevust lisandus. Oli saladusi, üllatusi, ootamatuid

Rita Falk "Aurukuklibluus" Tänapäev 2022, tõlge Eve Sooneste, 263 lk 53/2024 Tuli isu lugeda midagi kergema- ja õhemapoolset, humoorikat, samas haaravat. Sarja esimese provintsikriminulli "Talvekartulikneedlid" lugemine passis kunagi täiega.  Eelmisest osast tuttav külapolitseinik Franz Eberhofer on oma eluga igati rahul: vanast sealaudast ümberehitatud apartament on tipp-topp korras, Susiga asi tasapisi susiseb ja tööl on kõik kombes. Ka kulinaarist kõva kuulmisega vanaemal ja rokifännist isal läheb hästi. Siis aga hakkab jälle juhtuma. Ebapopulaarse koolidirektori eramu seinale on keegi sodinud SURE, SIGA! ja mees ise kaob. Välja ilmub Franzi vend Leopold ja mitte üksi, Susi mossitab ja see pole kaugeltki kõik. Hüvasti, rahu ja vaikus... Hästi meeldis mulle see natuke flegmaatilise toimega kerge muhekrimilugu tumedamat sorti huumori, suhtedraama ja üle võlli tegelastega. Lugesin, muigasin, vahepeal tegelesin muude asjadega, jälle lugesin, muhelesin, toimetasin, l

Mika Keränen  "Soome pitsa" Kirjastus Keropää 2019, pildid Marja-Liisa Plats, 150 lk 52/2024 Aitäh autorile raamatu eest! Supilinn õitseb ja lõhnab juba suviselt ning salaselts Ramps ootab pikisilmi koolivaheaega. Aga enne veel tuleb ära lahendada üks segane lugu. Nimelt külastas kooli soome kirjanik, kes rääkis et Soome koolides pakutakse lastele lõunasöögiks pitsat. Lapsi üllatas see meeldivalt, aga koolidirektorit hoopis pahandas, sest tema suhtub rämpstoitu täiesti eitavalt. Järgmisel hommikul ilutseb koolisöökla akna all kellegi grafiti, millel on kujutatud pitsa soome lipuga. Kuna Olav satub seda uudistama, hakatakse teda joonistuse autoriks pidama. Nüüd tuleb rampslastel Olavi au päästa ja leida tõeline süüdlane, mis on keerulisevõitu, sest Mari ja Olav pöörasid omavahel tülli... Salaselts Rampsu kümnenda loo keskmes on tänavakunst vs seintele sodimine. Teemal arutletakse tarmukalt ja tuliselt ning teadmatulegi saab selgeks, mis on üks või teine. Kusjuures sain teada,

Roald Dahl "Riivatud riimid" Draakon & Kuu 2023, tõlge Leelo Märjamaa, pildid Quentin Blake, 44 lk 51/2024 Roald Dahl on kõigile tuntud muinasjutud seadnud riimi ja loonud neist vimkaga luulelood. Tuhkatriinu, Lumivalgeke, Punamütsike ja teised esinevad siin ka hulga kaasaegsemal kujul. Nii mõnegi tegelase ütlemiste puhul muhelesin, et vanade heade lugude puhul jäid need lihtsalt omaaegse kombeka väljenduse pärast lugudesse kirjutamata. Muidugi pole siin tänapäevases mõttes midagi riivatut. Lihtsalt jätkub musta (verisevõitu) huumorit. Pealegi on igas loos priske iva, mille üle mõtiskleda. Kentsakad pildid panevad kah muigama. Kuigi austan kirjanduses klassikalist algteksti, siis siin meeldis mulle autori omapärane ja vaimukas lähenemine. Kiitus ladusa tõlke eest, mis lugemise mõnusaks tegi! Raamat passib lõbusaks lugemisampsuks, kui Sulle on meele järgi vinge vindiga lood, väikestele lastele siiski ei soovita. 🐾