Liisa Ojangu "Minu Lahemaa. Seitse suve külapoes"

Liisa Ojangu "Minu Lahemaa. Seitse suve külapoes"

Petrone Print, 216 lk

2024. a/73

Tänud Kirjastusele Petrone Print raamatu eest!

Juba vanast ajast nimetatakse Lahemaa Leesi küla asukaid omakeskis sõbralikult tögades leeme lakkekoerteks. Miks, ei mäleta enam keegi, ent üks neist on Liisa. Lapsepõlves vanavanemate seltsis veedetud koolivaheaegadel meeldis rannatüdruku elu talle sedavõrd, et side paigaga ja sinasõprus merega püsisid ja kodugi sai sinna rajatud.

Kui Leesi pood 2008. aastal suleti, otsustas nooruke Liisa sellele uuesti elu sisse puhuda. Imetlen tema ettevõtlikkust ja julgust. Majandamine, et ikka ots otsaga välja tulla, ja muud mured nõudsid vaprust küll. Samas andsid need karastava õppetunni ja kogemuse, sest külapoodniku argipäevad ja elu rannakülas pole sugugi hallid ja igavad. Südil Liisal jätkus toimekust veel Kolga mõisas restorani avamiseks ja külavanemaks olemiseks. Kohati tajusin loos ka mõrkjaid, nö südamelt ära ütlemise noote. 

Kuna olen Lahemaa õhku vaid mõned korrad nuusutanud ja sealne kant on  mulle paljuski tundmatu, siis saab minusugune raamatust kena ülevaate ja soovitusi, kuhu minna, mida vaadata. Plussiks kaart, kus lausa sõrmega võimalik järge vedada. Liisa ei piirdu ainult rahvuspargi ja kaunite mõisatega, jutuks tulevad veel muud ajaloolised ja looduskaunid paigad koos faktide ja rahvapärimustega. Mulle hirmsasti meeldivad suursuguse ajalooga, ajahambast puretud kohad, kus ajastute eri kihid kõik veel nähtavad on. Mõtlen samuti.

Kui Birgit Itse raamatut "Minu Naissaar. Metsikult ilus" tuli isu Naissaart külastada, siis nüüd tahaks taas Lahemaale!

Raamatu suvine kaanekujundus tekitas mõnusalt sooja ja koduse tunde!

🐾