Anders de la Motte "Suve lõpp"
Anders de la Motte fänn sai minust peale "Äravahetaja" lugemist. Meeldib tema lugude pinevus, sünkjas meeleolu, ootamatuste ja üllatuslike momentide rohkus . "Suve lõpp" on tegelikult aastaegade sarja esimene osa, mida mina alles kolmandana lugesin. Sarja raamatuid saab edukalt lugeda eraldi, sest nende ainsaks seoseks on tegevuse toimumispaik Skâne maapiirkonnas Rootsis.
Augustiõhtul 1983 kaob viieaastane poiss koduõuelt. Ainus, mis temast leitakse, on king läheduses asuvalt maisipõllult. Terve küla kaasatakse otsingutesse, kuid poissi leita. Juhtunu külvab külas segadust, hirmu ja kuulujutte...
Möödub kakskümmend aastat ja kadunud poisi vanem õde Veronica juhib Stockholmis grupiteraapiat leinajatele. Ootamatult liitub vestlusgrupiga tundmatu noormees, kes räägib oma lapsepõlves kadunud väikesest poisist. Mehe jutt tundub Veronicale tuttav ja näib seotud tema vennakese kadumisega minevikus. Veronica tunneb nüüd, et peab kodukohta tagasi pöörduma, et teada saada, mis tegelikult sel ammusel suveõhtul juhtus...
Aeglase kulgemisega romaan on mõtlik ja melanhoolne. Pealkirigi vihjab suve lõpule, mis igal aastal tegelastele minevikku meenutab. Lugeda oli pigem haarav kui põnev, pingeliseks läks alles päris loo lõpus. Kuna tegu väikese lapse jäljetu kadumisega, läksid Veronica pühendunud otsingud eriti hinge, ja pähe tulid lootusrikkad mõtted, et äkki seekord ei toimu ühtki mõrva...
Raamat meeldis mulle, kuigi "Talvetuli" ja "Kevadohver" tundusid pinevamad ja kuidagi ladusamalt sujuvamad, pean silmas lugude ülesehitust. Samas on kõik autori kimiromaanid psühholoogilises plaanis osavalt läbi mõeldud ja panevad alati kaasa elama! Minult kindel lugemissoovitus!
🐾
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar