Anders de la Motte "Talvetuli"
Anders de la Motte võlus mu ära krimiromaanidega "Äravahetaja" ja "Klaasmees". Nüüd lugesin teisest tema krimisarjast kolmanda iseseisva osa.
Lapsepõlve koolivaheajad veedab Laura Aulin oma tädi Hedda juures Skåne puhkekülas. Tädil lapsi pole, aga meeleldi võõrustab ta Laura sõpru. Tema juures leiavad peavarju ja hoolt ka kaks kasulast. Väikestest lastest kasvavad teismelised. Nende korraldatud 1987. aasta luutsinapäeva peol põleb puhkeküla klubi maani maha. Leekides sureb Laura sõbratar Iben. Järgneb politseijuurdlus ja samast seltskonnast noormees tunnistab oma süüd süütamises. Toimunu külvab usaldamatust ja vaenu külaelanike vahel. Sõpruskond laguneb ja Laura ei tule enam tädi Hedda juurde.
Kolmkümmend aastat hiljem sureb tädi Hedda. Üllatuslikult pärib Laura Heddalt hinge vaakuva ja lagunenud puhkeküla. Olles tagasi Skånes mõtleb ta minevikus juhtunule. Kui süttivad uued tulekahjud saab Laura aru, et miski pole nii nagu paistab. Ta tahab teada, mis toimub ja millised saladused on puhkekülas kogu aeg varjul olnud...
Loo õhustik passis hästi meie talvelõpu omaga. Täpselt see, mida õues ei naudi, aga raamatut lugedes küll. Pealegi segunesid karged olud sümpaatsele Laurale südame külge kasvanud nostalgilise paiga kirjeldustega.
Ajas kulgemine mineviku- ja olevikusündmuste vaheldudes on mu lemmik, nii siingi. Tasapisi arenev selgus ja põnevus setitasid salapäraseid asjaolusid ja iga loetud lehekülg läks asja ette. Hästi hoitud saladused, vastikud tegelased, raha, kättemaks ja mis veel - kõik oli mängus. Sündmused toimusid mu mõtetega ühes rütmis ja lugeda oli täiega haarav. Lõpp üllatas ikkagi, kuigi aimdus ses osas oli olemas!
🐾
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar