Kai Aareleid "Linnade põletamine"


Varrak 2025, 326 lk

Viimasel ajal olen rõõmuga avastanud ja nautinud eesti autorite teoseid. Kuna Kai Aareleidi "Vaikne ookean" ja "Vene veri" väga meeldisid, siis see raamat oli loogiline lugemisvalik ja kindla peale minek. Enda eest räägib, et tegu juba kolmanda trükiga raamatust.

Romaani algus viib neljakümnendasse. Noore lese Liisi abielust paarkümmend aastat vanema Peetriga sünnib tütar Tiina. Tiina lapsesilmade ja mõtete kaudu areneb lugu, kuhu tema kasvades mälupildikesi lisandub. Lugedes saab "näha" sõjajärgseid aastaid Tartus, elu-olu ühiskorteris, suhtlemist naabritega, vanemate lahkuminekut ja veel palju muudki, mida üksildane laps näeb, kuuleb ja omal moel adub. Tiinat ümbritsevad katkine aeg, katkised inimesed ja tema enda katkine pere. Kuidas Tiina ka ei püüaks, tundes vastutust oma õlul, vastata ootustele ja olla tubli, läheb kõik omasoodu. On kolm eraldi elu, saladused ja teadmatus. Tiinat painav mineviku valu ja nukrus püsivad tänapäevani, kuni ta hing avaneb...

Südamesse mineva loo olustik, pisiasjad ja hingus segunesid nii mu enda mõtete ja kujutlusega, et tekkis raamatu sees olemise tunne. Palju oli kurbust, usutavat, tõelähedast. Äratundmist andsid looga seotud tuttavate nimede mainimine ja paigad Tartus. Väga võlus selge, ilus ja värvika varjundiga keel, ilma ülepaisutatud tekstitulvata, igal kirjutatud sõnal tähendus ja kaal. Midagi jääb autoril ütlemata ka ja lugejale endale aimata. 

🐾






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Valérie Perrin "Kolm"

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast"

Katja Kettu "Ühe kassi ülestähendusi"