Marian Keyes "Jälle Rachel"
Eelmises osas "Racheli puhkus" peletas Rachel hinges valitsevat segadust rajude pidude ja mõnuainetega. Pärast üledoosiga haiglasse sattumist ja sellele järgnevat võõrutusravi Iirimaal naases ta New Yorki, kus elu näis minevat ainult ülesmäge.
Nüüd, paarkümne aasta möödudes, pöördub Rachel küpse naisena taas kodumaale. Ta töötab nõustajana tuttavas võõrutusravikliinikus, aidates sõltlastel terveneda. Rachel tunneb seal endaga rahulolu, sest töö meeldib talle. Ka on Rachelil sümpaatne meessõber, toetav perekond, koer, oma maja aiaga. Üks telefonikõne nihutab Racheli raskelt saavutatud tasakaalu paigast...
Lugedes tundus Rachel kui jutukas sõbranna, kes elavalt kõigest räägib. Racheli vaimuka väljendusega juttu oli mõnus "kuulata". Vahepeal on tugeva loomuga, aga tundlik Rachel liigagi üksikasjalik, ent alati vahetu ja siiras.
Mõlemad Racheli raamatud annavad huvitava vaate sõltlaste mõttemaailma, kus tegelikkus esineb moonutatud kujul, must võib olla valge või hoopis vastupidi. Ilmselt vastab tõele, et parimatel terapeutidel on endal teekond sõltlasest tervenemiseni läbitud. Samas jäävad nad ikkagi inimesteks, kel endalgi elumured. Nagu Rachelil. Tema otsatud enesüüdistused last kaotades, toimetulek leinaga ja kurbus mehe lahkumisel liigutasid väga. See raamat meeldis mulle isegi grammikese eelmisest rohkem, sest keskmes pole ainult sõltuvused, vaid elusündmused, mis moel või teisel võivad puudutada igaüht.
Autor jutustab Racheli kaudu reaalsest vaatenurgast, mitte ilustatult, sest nõrkused inimloomuses ja vastuolulised tunded on normaalsed. Vahel tuleb enda leidmiseks ja sobitamiseks elu konteksti rohkem vaeva näha. Loost leiab teraapilisi ivasid ja mõtlemisainet psühholoogilises plaanis samuti. Sümpaatse ja haarava raamatu lugemine edenes mul uskumatult kiiresti!
🐾
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar