Lucinda Riley "Oliivipuu"
Küprosel pole ma käinud, aga tahaksin...
Kakskümmend neli aastat tagasi veetis tol ajal nooruke Helena imelise puhkuse Küprosel, kus esimest korda armus. Kui ristisa jättis Helenale päranduseks Pandora-nimelise villa, pöördub ta perega sinna tagasi. Vana ja lagunev maja omab maagilist aurat, kuid hoiab ka saladusi, mida naine abikaasa Williami ja poja Alexi eest varjab. Kolmeteiskümnest Alexit vaevab eriti küsimus, kes on ta pärisisa. Juhuslikult kohtab Helena oma lapsepõlvekallimat ja alguse saab sündmuste jada, kus mineviku jõud ähvardab maatasa teha oleviku. Kuna Pandorasse tulevad puhkama ka Helena ja Williami sõbrad oma probleemidega ja Williami tütar eelmisest suhtest, siis pole täiuslikku puhkust lootagi...
Lucinda Riley on hea jutustaja, aga alustades käis peast läbi mõte, kas ta ikka nii kopsaka raamatuga suudab mind algusest lõpuni köita. Aga ta tegi seda! Loos põimuvad igihaljas ja eluline: varjul hoitud saladused, armukadedus, reetmine, identiteedi ja päritolu küsimus jne. Keskmes erinevat liiki, eri vormides ja eri kujuga armastus. Mulle sümpatiseeris väga inimlik ja leebe loomuga Helena. Tegelane, kes tunneb end armastatuna, kui tema pere on õnnelik, olles vajadusel valmis selle nimel enda heaolu ohverdama. Ometi võib isegi mitmete halbade asjaolude kokkulangemisel, õppides oma ja teiste vigadest, sündida head!
Lugesin romaani jõulueelsel kiirel ajal parajate ampsudena ja mulle väga meeldis! Ütleksin, et see lugu ja "Mõrvad Fleat House`is" on Rileylt mu lemmikud. Palju on veel lugemata muidugi...
🐾
.jpg)
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar