Louisa M. Alcott "Väikeste naiste abielud" I-II
Loen sarju päris sageli ja mis seal salata, kui osade ilmumise vahele jääb pikem ajavahemik, siis on mõnikord tegu sündmuste, tegelaste ja nendevaheliste seoste meenutamisega. Nii mõtlesingi ette võtta aasta alguses loetud "Väikeste naiste" järjelood.
Raamatud jutustavad nelja preili Marchi elust, kes aastate möödudes pole enam lihtsalt nägusad tütarlapsed, vaid võluvad noored daamid. Neil seisavad ees kohtumised, armumised, suhted, abielud. Peale südameasjade tegelevad neiud isiklike püüdluste, annete ja võimete teostamisega.
Kuigi 19. sajandi lõpul kulgeb elu tolle ajastu raamides, tuleb nelikul üsna kaasaegsel moel oma õnne eest ise seista. Jo, neidudest kõige naksakam, võiks läbi lüüa ka 21. sajandil. Isiksus, kes ümbritsevatele meeldib või mitte, aga ei jäta kedagi külmaks. Läbi kahe raamatu pööratakse Jole ka kõige rohkem tähelepanu, mis mõistetav, sest Louisa May Alcott on tema prototüübiks. Lemmiktüdrukut mul ei kujunenud, pigem meeldis, et kõik eristusid karakterite poolest, saades niiviisi hästi "nähtavateks" tüpaažideks.
Kindlasti mõjutas autori teoste lugemine pea 150 aastat tagasi neidusid unistama, ise mõtlema ja otsustama, julgelt tegutsema, haridust omandama, ebaõnnestumise puhul oma vigadest õppima. Tänapäeva mõistes pole selles midagi uut ega iseäralikku. Ilmselt seepärast jäidki lood minu jaoks veidi lihtsaks ja tundsin kohati, et olen liialt elukogenud. Samas väärtustati meeldivalt head kasvatust, laitmatuid kombeid, peent elegantsi ja suurepärast stiili, mis aegumatud, kaunistades igas eas inimest.
Raamatud passivad hästi, kui soovid lugeda midagi rahulikku ja turvalist! Väärt klassika!
🐈
.jpg)
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar