Pille raamatu ja kassiga

Rosamunde Pilcher "Nõmmliivatee" Delfi Meedia/Eesti Raamat 2025, tõlge Karin Suursalu, 349 lk Vahelduseks lugesin armastuslugude klassikat... Victoria Bradshaw armus kaheksateistkümnesena Londoni näitekirjanikku Oliver Dobbsi. Rahutu loomuga kirjanik neidu tõsiselt ei võtnud. Varsti kõndis mees tema elust minema, jättes Victoria suhtest jäänud kilde kokku korjama. Möödub kolm aastat ja Oliver seisab taas tema ukse taga, koos väikese poja Tomiga. Koos sõidetakse Šotimaale, et anda suhtele veelkord võimalus ja alustada kolmekesi uut elu. Jällegi pettub Victoria Oliveris, kui mees ta oma pojaga kauges kolkakülas maha jätab. Õnneks ei ole Victoria maailmas üksi ja mõistab, kes ta armastavat südant tegelikult väärt on... Kuigi romaani sündmused kulgevad varakevadel, tekkis mul lugedes hoopis suvise aja tunne. Kujutlustes kangastus loo miljöö: Šotimaa kaunis loodus, meri, rand, ilmastiku kapriisid, kõige keskel vana paremaid päevi näinud häärber, kus aeg tiksub kiirustamata. Ja ini...

Louise Douglas  "Valede suvi" Pegasus 2025, tõlge Ülla Jürviste, 333 lk Päris ühesugune on praegu suveilm Eestimaal ja romaanis, mõlemast õhkub täiega päikest ja soojust... Suvi Prantsusmaal Marannez` rannikulinnas on erakordselt kuum. Linnale lähenevad metsatulekahjud. Kadunud inimeste otsimise agentuuri töötajad hõlpu ei saa, sest kaose keskel otsitakse kadunud tüdrukut. 19-aastane Briony Moorcroft rööviti Walesi linnakesest ja toodi Prantsusmaale. Tõsiste tervisehädadega neiu vanemad muretsevad, et ilma ravimiteta võib Briony seisund kujuneda eluohtlikuks. Ainus lootus tüdruku leidmiseks on agentuuris töötavatel Mila Shepherdil ja Carter Jacksonil. Samal ajal painab Milat kaks aastat tagasi toimunud õnnetus, milles hukkus tema kasuõde Sophie ning kadunuks jäi õemees Charlie. Selguvad selle juhtumiga seotud uued asjaolud... Paljutõotav pealkiri meelitas romaani riiulilt valima. Aga juba alustades hakkasin sündmuste kiiremat kulgu ootama. Paraku venis lugu minu jaoks edaspid...

Artur I. Erich "Saladuste varjud"   Canopus 2019, 221 lk Neljast õest on vaid Allale antud päevi näha taasiseseisvunud Eestit. Palju aastaid Berliinis elanud ja kodumaale külla tulnud eaka daami jaoks näib kõik nii teistmoodi ja kujutlustest sootuks erinev. Alla tunneb end suguvõsa tõelise matroonina ja järgib tahtmatult varem selles rollis kriitika osaliseks saanud õde Ollit... Romaanitsüklile "Äikese varjud" panin selle ehk kaheksanda raamatu lugemisega punkti. Pikalt pole ühestki saaga osast kirjutanud. Soovitan häid raamatuid ise lugeda ja nautida. Aga omaseks said õed, nende järglased ja sugulased mulle küll. Igal oma iseloom, head ja vead. Lugedes tajusin autorite armastust ja hoolivust tegelaste vastu ja suhtusin neisse samuti empaatiaga. Nautisin sarja teist korda. Lugemise juures on tähtis emotsioon, mille raamat annab ja jätab. See on just see, mida ma raamatuid uuesti lugedes tean oodata ja tahan taas tunda. Nagu siin. Leidus rõõmu, kurbust, nostalgiat ja...

Artur I. Erich "Äikese varjud" Canopus 2012, 262 lk Peresaaga seitsmes lugu algab Berliini müüri langemisega. Turismireisil olles satuvad sündmuse tunnistajateks siitilmast lahkunud Greta tütar Luule ja tema teise tütre Lehti tütar Greta. Seal viib juhus nad kokku Lääne-Berliinis elava Alla tütre Enega. Taaskohtumine tuletab meelde nii valusaid hetki minevikust, kui äratab lootusi tulevikuks, andes võimaluse mitte tagasi pöörduda kodumaale... Ameerikas üritab Olli järgida peretraditsioone, ent tunneb, et vaid püüdluseks see jääbki, sest kõik on nii muutunud... Eestis mõtiskleb üksildane Lehti igatsusega, kuidas üle ilma laiali pillutatud, poliitiliste takistuste pärast või lihtsalt üksteisest võõrdunud pereliikmeid taas kokku tuua. See näib võimatu missioonina, kuna vanema põlvkonna autoriteetidena on elus vaid kõrges eas Olli ja Alla, nemadki kaugel...  Aga taas koidab vabaduse valgus Eestimaa pinnal... Eelnevatest osadest kirjutan: "Enne äikest" , "Äike"...

Artur I. Erich "Varjude allee" Canopus 2010, 311 lk Romaanitsükli "Äikese varjud" kuuendat raamatut lugedes saab vaadata õdede ja nende laste ellu seitsmekümnendatel nii Eestis kui Saksamaal ja Ameerikas, kuhu saatus kellegi viinud on. Kõikjal tuleb ette põlvkondadevahelisi erimeelsusi, on armastust, reetmist, siseheitlusi tegelaste hinges. Igal neist puudub täiuslikust õnnest midagi. Raudse eesriidega eraldatud kodumaalt ihatakse välja, vabal maal jälle õhatakse lähedaste ja kodumaa järele.  Loos seiklevad tegelased Hawaiil, Jugoslaavias ja Itaalias, kus satutakse päris ootamatutesse olukordadesse. Muidugi meenutatakse minevikku ja heietatakse mälestusi, mis ei unune iial. Üks on selge, muutunud on nii aeg kui inimesed. Endised ajad ei tule kunagi tagasi ja parem on püüda eluga sammu pidada...  Taas tubli annus nostalgiat ja magusvalusaid tundmusi loo elulähedusest. Kindel soovitus peresaagade austajale! Peresaaga eelmistest osadest kirjutan: "Enne äikest...

Anne Berest "Postkaart" Varrak 2025, tõlge Sirje Keevallik, 445 lk  Oma juurte otsimine ja mineviku avastamine meeldib mulle nii raamatutes kui isiklikus mõttes. Pean oluliseks teada ja mälus hoida neid, kes olid enne mind.  Kirjanik Anne Beresti vanemate postkasti saabub 2003. aasta alguses postkaart, millele on kirjutatud vaid neli nime. Nimed kuulusid tema ema Lélia vanavanematele, tädile ja onule, holokausti ohvritele, kes hukati aastal 1942 Auschwitzi koonduslaagris. Aastate möödudes otsustab Anne välja selgitada, kes kaardi saatis ja miks. Abiks ema, sõbrad, eradetektiiv, grafoloog ja paljud teised, rullubki tema ees lõpuks lahti Rabinovitchite viie põlvkonna lugu.  Muidugi leidub siin ajalooga seotud traagika kõrval ka inimlikku eludraamat...  Samuti mõtiskletakse loos antisemitismi ilmingute üle tänapäeval, mis paratamatult viib mõtted vaenu ja sõdade juurde kaasaja maailmas. Kurb, et keegi peab 21. sajandil varjama oma identiteeti, sest on "valest" rahvuses...

Artur Erich "Varjud" Canopus 2009, 254 lk Perekonnasaaga "Äikese varjud" viiendas osas jõuab tegevus ajaliselt möödunud sajandi viimasesse kolmandikku. Olli on end perega kindlalt sisse seadnud Chicagos, Alla oma tütre isaga Lääne-Berliinis. Pärast Greta õnnetut hukkumist välgutabamusest elab õdedest Tallinnas vaid Meeri. Ja muidugi on kodu seal tema, Alla ja Greta järeltulijatel. Noorte argistest rõõmudest ja muredest romaan peamiselt jutustabki. Nagu elus ikka, armastatakse ja vihatakse, petetakse ja andestatakse.  Alla ja Olli kirjade kaudu saavad sugulased kodumaal ettekujutuse, kuidas kulgeb elu vabas maailmas teiselpool raudset eesriiet. Selles on erinevat, uut, ka lootustandvat, et äkki ühel päeval...  Aga ega mineviku varjud kao niikaua, kui on mäletajaid. Vääriline ja nauditav järg neljale eelnevale osale: "Enne äikest" , "Äike" , "Pärast äikest" ja   "Välgust tabatud" . Rõõmustan, et veel kolm osa ootab lugemist! 🐾