Marcelo Birmajer "Nekroloogiklubi"
Olen enda jaoks avastanud "Punase raamatu" sarja tunnustatud kirjanike tõlkeraamatutega. Riiulil ootab oma järge veel mitu raamatut. Varem olen oma arvamusi jaganud teoste: "Loomade farm. 1984" (George Orwell), "Pikergune õilmeleht meres" (Isabel Allende) ja "Lilledele värsket vett" (Valerie Perrin) kohta. Viimane on hetkel minu kindel lemmik sel aastal loetud kirjandusest.
Nüüd siis "Nekroloogiklubist". Mõnikord võib ühest väikesest tähelepanu äratavast detailist avaneda dramaatiline lugu.
Buenos Aireses kohtub vahetevahel meeste sõpruskond, et kohvi juua ja omavahel mõtteid vahetada. Sinna juurde kuulub ajalehtede sirvimine. Meeste tähelepanu äratab leinakuulutus, mis ilmub igal kuul. Jääb mulje, et kuulutus avaldatakse kahele tütrele nende emalt. Järsku igakuist nekroloogi lehes enam ei ilmu. Seltskond tunneb huvi ja otsib võimalusi, et loos selgust leida. Üks meestest on kirjanik, kes võtab asja uurimise oma kätesse, eesmärgiga kirjutada raamat...
Romaani ajalooliseks taustaks on Argentiina rahutud ühiskondlikud olud 70. - 90. aastatel. Tegevus toimub Buenos Airese juudi kogukonnas, kus tavadel ning traditsioonidel oma kindel koht. Raamatu viimased leheküljed annavad selgitusi loos esinevatele tundmatutele väljenditele, mida tekstis on päris palju.
Hargnema hakkab lugu don Juani ja naisteküti kuulsusega rikkast Generost, kes armub lootusetult noorukesse Fernandasse. Genero teeb Fernandale abieluettepaneku, mille tüdruk tagasi lükkab. Fernanda muutub Generole kinnisideeks. Genero ja Fernanda lugu areneb omasoodu, muutudes seebiooperlikuks. Ohtralt on lõunamaist temperamenti ja emotsioone. Samas kulgeb romaan sünges meeleolus, õhkub jahedust ning lootusetust, isegi lausa hullumeelsust. Lõpp üllatas väga.
Leidsin romaanist: Sõda on kannatamatutele. Lause, mida sobib kasutada erinevates kontekstides...
Omapärane, haarav, kuid minu jaoks masendav lugu!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar