Sofie Sarenbrant "Avatud uksed"
Aitäh Kirjastusele Pegasus raamatu eest!
Sümpaatsel ja empaatilisel politseiuurijal Emma Sköldil, kes mulle lugedes tundub juba kui hea tuttav, on sarja kolmandas raamatus käsil uus juhtum. Sedapuhku on kööginoaga tapetud Hans, kelle tema väike tütar Astrid leiab hommikul voodist surnuna. Mõrvatul ja tema abikaasal Cornelial pidi varsti jõustuma lahutus ning see öö oli nende kolme jaoks viimane ühise katuse all. Eelmisel päeval toimus majas müügiesitlus. Kas juhtunul võib olla seos sellega? Cornelia tunneb sisimas kergendust vägivaldse mehe surmast, olles samas kuritöö peamine kahtlusalune. Hansu mõrv ei jää aga viimaseks...
Romaanis on klassikalise krimi kõrval ohtralt eludraamat: hoolega varjatud peresisene vägivald, kahtlused ja salatsemine paarisuhetes, ebakindlus pereplaneerimisel jne. See pani peale kuritöö lahendamise vägagi mõtlema olukordadele, mis reaalse elu kontekstiski võimalikud ja siin hästi elutruudena näisid.
Mingil momendil, kui arusaamatusi aina lisandus, tekkis küll mõte, kuhu see probleemide rägastik välja jõuab. Ka Emma ise oli nii eraelu poolest kui tööalaselt sündmuste mäsus kaelani sees.
Mulle meeldis, et romaan on haaravalt kirjutatud. Sisult tummine lugu läks kohe esimesest leheküljest paraja hooga käima ja oli psühholoogiliselt pinev. Kogu lugemise aja tundsin, et olen sündmuste keskel ja neisse kaasatud. Lahtiseks jäänud lõpetusele tuleb lahendus tõenäoliselt järgmises osas, ise oleksin õiglast lõppu juba siin oodanud.
Varem olen lugenud Emma Sköldi sarja esimesi osi "Puhka rahus" ja "Teine hingamine".
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar