Pille raamatu ja kassiga

Kui maikuu keskel oma esimese postituse avaldasin, olin lugenud vaid oma tütre Mari blogi- Mari Jaanus Blog .  Nii jätkus see veel mõnda aega. Kaitsesin oma "blogibeebit", arvates, et kõik teised blogijad on minust selles vallas palju suuremad tegijad. Tegelikult ongi, vist ... Olen ikka asjaarmastaja!   Ent enam ma oma "kodukootud" stiili pärast ei muretse. Vastukaaluks "kandilisele" maailmale soovin olla kirjutades positiivselt aus ja lihtsalt ise. Kõige raskem on kirjutada „ridade vahele“. Pean endale teadvustama, kus on piir, milleni olen valmis end   avama... Soovin, et peale enda kirjutamisnaudingu leiaks  kirjutatust iva ka need, kes postitusi  loevad, sõltumata, kui hästi mind teavad või tunnevad. Postituste kirjutamine on minu  jaoks oma sisemise loomu (looma) väljendus. Kirjutan siis, kui tekkib mõte või inspiratsioon. Peale raamatu peab veel midagi olema … Sel aastal lugesin läbi 29 raamatut. Lemmikud olid: "Ludlow` daamide ühing" (A. ...

Raamatu "Kiri" (K. Hughes) "Varraku ajaviiteromaani" sarjas tegevustik saab alguse seitsmekümnendatel, kui heategevuspoes vabatahtlikuna töötav Tina Craig leiab annetuseks toodud pintsaku taskust pitseeritud ja templita postmargiga kirja, mis saajani ei ole jõudnud. Tina avab ja loeb kirja. Ta otsustab leida Christina, kellele kiri mõeldud on... Tina enda elu on keeruline, sest on lapseootel ja mõjutatud vägivaldsest abikaasast.  Paralleelliinina kulgeb romaanis Christina ja Billy armastuse lugu vahetult enne teise maailmasõja algust.  Üha enam hakkavad mõlemad lood põimuma ja küsimused leiavad vastused.  Romaan "Kiri" on alguses kurva, isegi pineva alatooniga, mis lugedes ning lahenduse lähenedes muutub helgeks. See on raamat armastusest, uutest algustest ja elumuutvatest juhustest. Lugu, mida pole kerge käest ära panna, kui oled lugemist alustanud.  🐾 Mäletan aegu, kui suhtlus toimus peamiselt kirja teel. Kirju sai kirjutatud vanaemale Tartusse, sugula...

 Raamat "Saladus" (K. Hughes) "Varraku ajaviiteromaani" sarjast viib lugeja möödunud seitsmekümnendatesse ja toob taas tänapäeva. Temaatika on igihaljas ja inimlik: soov olla armastatud, igatsus omaenese lapse järele, pettumused, kaotused, lein. Tegelasi on mitmeid, igaühel neist aeg ja koht sündmustes.  Mary sureb, viies endaga teispoolsusesse saladuse, mis muutis tema ja ta lähedaste  elu. Mary tütar Beth ei tea oma päritolu, kuid vajab teadasaamist peale ema lahkumist väga, sest see võib päästa tema poja tervise ja elu. Bethil on vaid neljakümne aasta vanune ajalehe väljalõige liiklusõnnetusest, mille säilitamine ema poolt peab midagi olulist tähendama... Jälle üks armas raamat, mis on ühtaegu haarav ja südant liigutav! Lugu sellest, et kunagi tuleb lahendus, mida oodatakse, kui inimene midagi väga soovib, olles valmis end ka ise aitama.  Näib, et inimese saatus on määratud kusagil taevases raamatus ...  Rääkimine hõbe, vaikimine kuld! Kas alati?  Pippa...

Reede pärastlõuna. Väsitav töönädal jäi selja taha. Videviku eel jõuan unistuste metsatallu. Avan veidi raskelt avaneva ning kriuksuva puuvärava. Üksik leheke langeb õunapuult. Linnuke tõuseb ehmunult häälitsedes lendu. Astun kaltsuvaipadega kaetud põranda ja madala laega tuppa, mis on täidetud lihtsa mööbliga, millel tikanditega, kellegi hoole ja armastusega kootud katted. Seinal tiksub rahulikult ja mõõdetud sammul kell. Kõikjal on pildid, mälestusesemed, millel rääkida oma lugu. Aknal on savialusel pooleldi põlenud ja veidi laialivalgunud küünal. Tunnen kuivama pandud ürtide ja kaminapuude lõhna. Toas on rahu ja vaikus. Väljas kiigutab tuul oksi, tasapisi pimeneb ... Võtan laualt raamatu, libistan silitades käega üle kaane, leian järje ja asun lugema... Ära vali raamatut kaane järgi! Aga just seekord ma nii tegin. Kaanel küps puidune pruun taust kuldkollaste närbuvate roosidega, romantiline valge meritäht ja taskukell tagasihoidliku ornamendiga raamis. Romaan " Talvemajake...

  Oktoobrikuu lõpul, kui õues on sombune ja hämaravõitu ning napib päikesevalgust, sobib soojas ja õdusas toas lugeda raamatut "Ludlow` daamide ühing" (autor A. O` Loughin) "Varraku ajaviiteromaani" sarjas.  Connie Carter lahkub pärast seda, kui on kaotanud kõik, mis elus kallis, Ameerikast ja asub elama Iirimaale Ludlow` Halli. Aastaid tühjana seisnud ning laguneva mõisa on hiljuti surnud abikaasa Connie teadmata ostnud. Connie püüab leida vastust küsimusele, miks mees seda tegi. Mineviku traagika hinges, püüab naine kohaneda ja leiab sõpru, pakkudes oma Ludlow` Halli suure elutoa kohalikule daamide ühingule lapivaipade valmistamise töötoaks. Lapivaiba tükikesi lõigatakse riietest, mis kuuluvad möödunud aegadesse. See toob kaasa valusaid meenutusi. Igal on lugu, mida on raske unustada ... Elavalt on kirjeldatud kaotusvalu, hingelist tühjust ja pidetust ning tuge, mida saab pakkuda kõrvalseisja, hoolimata, et endal minevikukoorem kanda. Siiski on kirjutatu alatoon h...

 Piisavalt suure elukogemuse (loe: koolikogemuse) ja koolis töötatud aastakümnete järgi on mind ja minu eakaaslasi  nimetatud "vana kooli" inimesteks - õpetajateks. Olen mõtisklenud: on see heas või halvas mõttes? Endast nooremate täiskasvanutega suheldes, kohati ka ühiskondlikku arvamust arvestades on pigem ikka paremat poolt silmas peetud. Eriti viimasel ajal. Minu juured on koolisüsteemis tugevalt kinnitatud, pealegi veel oma kodukoolis, kus ise, oma lapsed ja enamik sugulasi õppinud.   Tegelikult ei ole töötatud  aastad olnud paigalseis. Inimene ei saa ju kunagi päris valmis. Töötades tuleb olla valmis muutusteks ja uueks, mis ees ootab. Vahel on see raske. Elu ongi üks suur arenemine, millega käib kaasas pidev arusaamine, et ega ma ikka ei tea ja oska veel seda või teist asja piisavalt ...  Minu õpetamise põhimõtted on: Klassis oleme partnerid. Igaühel klassis on oma arvamus, mida võib julgelt avaldada ja see ei pea minu seisukohtadega ühtima. Mulle la...

  Oktoobri algus sammub sel aastal  suve jälgedes. Päevane soe ja sume päike lubab unustada karged hommikud ja õhtul varakult saabuva videviku.   Mets elab oma elu rõõmsates värvides... Vaikses üksilduses... Ootuses: korja mind ... Lehtede varjus... Suvistes mälestustes ... Lapsepõlvest meenuvas maitses... Metsa rohelises niiskuses ... Okkalises edevuses ... Sügiselõhnas ... Suvi jätab hüvasti ja sügis saab oma õigused. Mõnusad nädalavahetuste hommikud metsas on tõeline nauding!  Enamik algaja pildistaja kaamerasse püütud fotodest kuuluvad küll kustutamisele, aga kust see oskus tuleb, kui mitte läbi oma vigade! Mis tegelikult on viga? Või on see tänane mõte või tunne või koguni kunst? Kõigi kärbeste hirm Pippa naudib sügispäikest aknalaual peesitades. Lõunamaale lendavate lindude häälitsused panevad teda korraks mõtlikult välja vaatama .... 🐾