58/2022 Valerie Perrin "Lilledele värsket vett" Tänapäev 2022, tõlkija Pille Kruus, 491 lk. Violette Toussaint ei sündinud siia ilma õnnetähe all. Vedamiseks võib vaid nimetada tema kalmistuvahi ametit, mida ta on aastaid pidanud. Mitte üksnes pidanud, vaid pühendumusega täitnud, teades kadunukeste nimesid, eludaatumeid, matmiskoha asupaika hingede aias ja mida veel. Tema päevikus on märkmed matusetalituste üksikasjade kohta. Violette`i majake on kui turvapaik, kus soovija saab tassikese kohvi, pokaali veini või oma südant rääkimisega kergendada. Kui inimene teeks üksnes seda, mis kuulub tema tööülesannete hulka, oleks elu kurb. Ühel päeval külastab Violette`i politseikomissar, kelle lahkunud ema viimaseks sooviks oli, et tema tuhk puistataks esmapilgul täiesti võõra inimese kalmule. See on kummastav ning tekitab küsimusi, mille vastused peituvad minevikus ja mälestustes... Südamlikus raamatus on nii soojust ja rõõmu kui kurbust ja paratamatust, ent ka peent huumorit ning i
Kommentaarid
Postita kommentaar